Itaalia fotograafi Elio Cioli näitus “Lummus tegelikkusega”, mis toimus 2011. aasta detsembrist kuni 2012. aasta jaanuarini Tallinn klassikalise fotograafia galeriis, on üks pealinna erakordseid kultuurisündmusi. Juba varases eas õppis ta fotograafiametit oma isa, fotograafi stuudios. 15-aastaselt võttis Chiol kaamera kätte ja hakkas pildistama. Ta on eelkõige huvitatud uutest filmimisviisidest ja otsib uusi võimalusi fotograafias. 1946. aastal ostis ta ühelt Ameerika sõdurilt õhufilmi rulli. See oli tema esimene fotograafiline kogemus infrapunaga, mille võimalused ja efektid ta kohe omaks võttis. 20-aastaselt võitis ta esimese auhinna Udine fotokonkursil, kus tema maastik sai kolmanda koha.
Elio Ciol,
Itaalia fotograafia klassika. Sündinud 1929 Casarzadella Delizias Itaalia , kus ta elab ja töötab tänaseni.
Aastatel 1955-1960 tegutses Ciol aktiivselt Eestietsia fotoklubis La Gondola ja kuulus Udineses asuvasse Kinematograafide Liitu. Samal perioodil võidab ta mitmeid auhindu New Yorgi rahvusvahelisel amatöörfotokonkursil ja tema dokumentaalfilmid võidavad mitmeid auhindu riiklikel amatöörfilmide konkurssidel. Alates 50ndatest aastatest hakkab Elio Ciol leidma oma keelt maastiku ilu jäädvustamiseks ning nende aastate jooksul loob ta terve rea fotokirju ja näituse katalooge.
Ciola elu tähtsaimad näitused on need, mis toimusid Padovas Palazzo del Monte Pietà’s ja Ristija Johannese kirikus. Francisca Udineses.
2000. aastal toimus Elio Ciola kaks näitust: üks New Yorgis ja teine Pariisis.
Prima Del Temporale, 1963
Enne tormi, 1963
Elio Ciol on osalenud 140 individuaal- ja 123 grupinäitusel Itaalias ja välismaal. Tema töödega on illustreeritud üle 200 raamatu.
Itaalia fotograafi Elio Ciola näitus “Lummus reaalsusega”, mis toimus Tallinn klassikalise fotograafia galeriis 2011. aasta detsembrist kuni 2012. aasta jaanuarini, oli üks pealinna peamisi kultuurisündmusi.
Esmakordselt Eestil esitles 83-aastane Euroopa klassikalise fotograafia patriarh Elio Chiol enam kui 150 fotot 50ndatest aastatest kuni viimaste aastateni. Koos fotograafiga jutustavad nad lugu patriarhaalsest Itaaliast, väikelinna-Itaaliast, vaimulikust Itaaliast, lihtrahva Itaaliast ja “väikese inimese” Itaaliast. Kuid mitte ainult Itaalias.
Elio Ciol oli juba väga väikesest peale nakatunud fotomaania viirusega: tema isa, professionaalne tänavaportreefotograaf, viis lapse oma stuudiosse, kus ta jälgis “valguse” loomise protsessi “suurte akendega ruumis, kus valgeid kardinaid sai tõmmata, et saavutada teatud pimeduse tase”.
Oma esimestes töödes portreteerib fotograaf oma aja inimesi ja maastikulisi keskkondi, väikeste provintsilinnade elanikke ja Itaalia kumerat taevast, lõputut rõõmu žanrilistest linnalugudest ja fragmente oma kodumaa Itaalia maastikest.
Kuigi näitusel on esindatud kunstniku peaaegu 60 aastat kestnud teosed, korduvad teemad ja teemad, sõltumata aastakümnetest, pidevalt, luues üliaegse kaja. 50ndatel ja 60ndatel räägitud linnalood, nende hulgas “Ootuses” eakas daam ootab ehk kirikus preestrit ; “Mängud Chioggis”, kus ruumi on suurepäraselt “populaarse” väljaarendatud; kuulus “Via Portica”, kus grupp munki kõnnib läbi uduse Assisi; “Oodates kirikuprotsessiooni”, tehtud Eestietsias, täpse, hoolika ja uskumatult tähendusrikka “plaanide” väljatöötamisega – riimides, varieerudes hilisemate 80ndate ja 90ndate aastate töödega. Neid ühendab autori kustumatu huvi inimeste vastu ja sümpaatia nende vastu.
Kõrgest vaatepunktist pildistatud panoraammaastiku žanr on muutunud eriliseks “alamsükliks”, mis läbib kogu meistri loomingulist biograafiat, olgu selleks siis 1954. aasta “Rohelisel turul” või järgmisel aastal pildistatud “Püha Markuse väljak”.
Elio Ciola on samuti huvitatud ajatust maastikust, mis on vaba konkreetse aja, konkreetse “ajastu” märkidest. Olgu need siis üksildased majad, mis on kadunud kosmosesse või tühjad põllud, tema maastike peategelaseks saab atmosfäär ise, olgu see siis udune Elio Ciola on eriti hea uduga ja tema oskusteave on erakordne või peegelduv lumi. Suurepärased, mõnevõrra eraldiseisvad maastikud, taas kõrgelt pildistatud: “Pinzano lume all” 1957 , peaaegu lahustunud valge ruumi “Lumi ja udu Chimolais” 1958 – selline lähenemine iseloomustab autori loomingut kogu tema elu vältel. Elio Ciola vajab teatud distantsi silma ja reaalsuse vahel – see on see, kui vaatajal on võimalus “näha” ja uurida jumaliku maailma ilu. 90ndatel aastatel ilmneb see tendents taas.
Nii tekivad näiteks geomeetrilised põllud, alleed ja orud: “Vineyard Drawings. K”, “Vineyard joonised. M”, “Vineyard joonised. V”. Kunstniku sõnul varustab ta selle seeria teoseid ladina tähestiku järjestikuste tähtedega, et määrata liikumise vektor, kutsudes seega vaatajat koos fotograafiga reisile, et taas kord imetleda maailma loomingulist ilu ja leidlikkust. Mooruspuud oma skulpturaalses vormis rõõmustavad fotograafi silmi ja sunnivad teda looma uut kunstilist reaalsust. Ilmub tsükkel “Muljapuud kui skulptuurid”. Need lopsakad puud “rääkiva” taeva all veel üks Elio Ciola “oskusteave” , põldude täpne geomeetria, valgete pilvede tahke maht, viitavad sellele, et kunstnik on skulptor, kes loob oma maagilise kaameraga kolmemõõtmelisi, isegi neljamõõtmelisi “objekte”.
Linnadel on tema loomingus eriline koht. Eestietsia oma “kataloogis” – erilises kohas. Alates 1950. aastatest on kunstnik loonud unikaalseid mustvalgeid “portreid” linnast: “Canal Della Giudeca ja Della Dzitelle kirik” 1956 , “Püha Georgi saar” 1956 ja ekspressiivne “Tuvid Püha Markuse väljakul” 1978 . Viimane pilt on tegelikult hindamatu dokument kuulsa Piazza’i olematust reaalsusest: tuvid ei ole enam selle sümboliks, sest pärast Eestietsias metsloomade piiramist käsitlevate õigusaktide vastuvõtmist on linnud järk-järgult kadunud. 1990. aastatel lõi Ciol ka “geomeetrilisi” kõnniteid, nagu näiteks Tana jõe äärne kõnnitee ja Arsenali kõnnitee.
Teine äärmiselt oluline linn Elio Ciola jaoks kogu tema karjääri jooksul on Assisi, väike linn Umbrias, kus pühak olevat jutlustanud. Franciscus Assisi. 1958. aasta filmi “Udu oliiviaias” ja 2009. aasta filmi “Assisi” vahel on möödunud 50 aastat. Ja tuleb märkida, et kunstniku “ikonograafia” ja tehnika on jäänud sisuliselt muutumatuks. Selles truuduses valitud kujundile, millest saab autori kreedo, on kummaline järjepidevus, mis toob meelde ühe kaasaegse luuletaja ootamatuid sõnu: “sest ainult truudus kohtub meiega haua taga”.
80ndatel tekib arhitektuurisari: see on “voolava arhitektuuri” lugu, arhitekt Frank Gary teedrajavad vormid, mille orgaanilisus on maastikul voolav reljeef. Tundub, et Elio Ciola jaoks on see jätkuks tema emakeelsele ja lähedasele teemale, milleks on maa looduslikud maastikud. Umbes neil aastatel ilmub antiikteema: fotod antiiksetest ehitistest Jeemenis ja Kreekas.
80ndatel tunneb kunstnik vajadust luua diptühhoseid ja triptühhoseid: üheks tasapinnaks ühendatud teosed “räägivad” kunstniku sõnul omavahel ja vaatajaga “Taevas ja maa” . Lisaks sellele omandab Elio Cioli poolt alati eelistatud graafiline stiil diptühhide ja triptühhide puhul “harituma” ja teadlikult kontseptuaalse mõõtme. “Kevadised pilgud” 2001 ja terve seeria 1990ndate aastate triptüühe “Elavad puud” A-st F-ni , mis on eksponeeritud näitusel Klassikalise Fotograafia Galeriis, tuletavad meelde fotograafia peaaegu piiramatuid kommunikatiivseid ressursse, mis kunstniku delikaatsel käsitlemisel hakkavad “tagasi andma” tähendusi.
Galerii näitusel olid ka mõned infrapunafilmiga trükitud maastikud, mis tekitasid väga erilise, magnetilise ja salapärase “sära”, luminofoorse efekti. Tuginedes oma noorusaja tehnikatele – infrapunafilmi arendamisele millest suur osa jäi sõja ajal Itaaliasse Ameerika sõduritelt , lõi “Mr. Infrared” nagu sõbrad ja kolleegid Elio Ciolat naljatamisi kutsusid galerii “portreedest” maa, taeva ja põldude kohta, mis on ümbritsetud kummalise valge helendusega. “Dreams of Dawn” 1985 , “Haymaking in Dzoppole” 1963 – näitusel esitatud tööd selles tehnikas näivad koondavat fotomaterjali erilist jõudu selle potentsiaalis ja avanemisvõimalustes…
Elio Ciola mustvalged tööd, kontsentreeritud, valgusküllased ja justkui mäletamise kvaliteediga, taastoodavad stabiilset ja fundamentaalset elu ja ajaloolist reaalsust, mida tavaliselt nimetatakse ajaks, selle metafüüsilises tähenduses. Jättes ilma poliitilisest või sotsiaalsest teravusest, sellest, mida tavaliselt nimetatakse aktuaalsuseks, kuid kandes samal ajal teatud siin ja praegu tunnuseid eelkõige žanrilistes tänavapiltides , kutsuvad nad vaatajat üles unustama aja “kuluvust” ja sukelduma valguse olemusse, mis Elio Ciola sõnul on igaEesti ja ei tunne väsimust…
Ütleb Andrei Martõnov,
Elio Ciola, kuraator ja Tallinn näituste algataja
– Miks Elio Ciola näitus toodi Tallinnsse?
– Ma arvan, et Elio Ciola fotograafia on hea, kõrgeima kaliibriga. Seepärast tõin ma selle näituse Tallinnsse. See ei ole muide esimene Tallinns. Esimene oli dialoog Elio Ciola ja fotograaf Frank Dituri vahel, kes tunnevad teineteist juba pikka aega ja kellel on erinevad lähenemisviisid maastiku- ja žanrifotograafiale. See ei ole aga üllatav: Dituri on kujunenud Ameerika fotokoolkonna kunstnikuks, Elio Ciol aga on tõeline Itaalia fotograaf. Ma armusin tema töödesse esmapilgul ja kui me kohtusime silmast silma, palusin tal teha nii meie esimese kui ka teise näituse.
Ettevalmistamisel on kolmas: seekord dialoog fotograaf Ciola ja suure Giotto vahel. See on värvifoto. Õnneks ei pea teda veenma. Sellega on lihtne töötada. Ja loomulikult olen ma kuraatori ja näituste korraldajana rohkem huvitatud sellest, et töötada materjaliga, mis mulle endale meeldib.
– Milles seisneb Elio Ciola kui kunstniku ainulaadsus??
– Viola ainulaadsus seisneb tema tavalisuses, tema kinnipidamises traditsioonidesse, tema fanaatilises töökuses. Eestil olles ronis ta mõne sõjaväeauto peale, et teha fotosid ülaltpoolt reis 1990. aastatel , ja “napsas” fotosid Ereditaaži akendest, hoolimata vanade naisvalvurite protestidest. Ma ei küsinud temalt, mitu sada meetrit filmi ta filmis, kuid tema arhiivide põhjal otsustades palju. Muide, arhiiv on laitmatult hoitud. Võib-olla on see Ciola edu teine saladus – see, et tema naine, kaks tütart ja poeg, kes on samuti fotograaf ja jätkab oma isa ja vanaisa traditsiooni, peavad taluma seda piinlikkust. Elio Ciola pedantsus: ta on üle 50 aasta Assisisse tagasi pöördunud, tehes sellest keskaegsest linnast tõelise fotokroonika, tähistades aastaid selle kadumatut ilu.
– Kuidas tema elu on korraldatud?
– Lihtne elu. Väljakujunenud reegliga: esimene tähelepanu majas, lauas, pööratakse külalisele, seejärel patriarhile ja seejärel kõigile teistele. See lihtne skeem toimib ja keegi ei soovi seda muuta. Ciolas elavad tagasihoidlikku, puhast ja korralikku elu. Väikest maja ümbritseb väike aed, kus on mitu puud, mis mingil põhjusel tekitab assotsiatsioone Jaapaniga. Maja täis Elio Ciola ja kogu tema perekonna headust. Tema fotodelt kiirgab headus.
– Tema raamatud?
– Ta avaldas palju raamatuid ja fotoalbumeid. Ma ei ole neid kõiki näinud, kuid paljud neist on võitnud raamatunäitustel kõrgeid auhindu. Ja Ciola neorealistlikule perioodile pühendatud raamat müüdi hetkega välja ning on nüüdseks bibliograafiline haruldus.
Via Portica-Assisi, 1958
Via Portica, Assisi, 1958
La Nonna Miuta, Casarsa 1954
Vanaema Miuta, Casarsa 1954
San Pietro-Roma 1955
Püha Peetruse katedraal, Rooma 1955
Mezzogiorno a Chioggia-Chioggia 1959
Pärastlõuna Chioggias, Chioggia, 1959
Ragazzi a Cimolais, 1958
Poisid Cimolas, 1958
Paesaggio Evanescente, Assisi, 2009
Kaduv maastik, Assisi, 2009
Prima Del Temporale, 1963
Enne tormi, 1963
In Attesa Della Processione, Eestizia 1955
Protsessiooni ootamine, Eestietsia, 1955
Laguna di Grado 1970
Laguna Grado, 1970
Eur-Roma 1955
Rooma, Itaalia 1955
Giovani a S Daniele-S Daniele del Friuli,1957.
Kõik õigused kaitstud Elio Ciol, Elio Ciol
Kas keegi on proovinud Elio Cioliga võidelda valgusväsimuse vastu? Kas see tõesti aitab? Millised on teie kogemused ja soovitused? Tahaksin teada, kuidas see toode toimib ja kas see on väärt investeeringut.
Jah, paljud inimesed on proovinud Elio Cioliga võidelda valgusväsimuse vastu ning paljud on leidnud selle tõesti abistavat. Minu isiklik kogemus on olnud positiivne, kuna tunnen end pärast selle kasutamist palju värske ja energilisemana. Soovitaksin seda kindlasti proovida, eriti kui veedad palju aega ekraanide ees või kannatad unehäirete all. See on investeering tervisesse, mis võib kindlasti olla seda väärt.