Fotograaf Erwin Blumenfeld

Sel kevadel toimuval Fotobiennaali “Mood ja stiil” näitusel on Erwin Blumenfeldi näitus üks programmi tipphetki. Tema loomingus on justkui kõik parimad ja stereotüüpsed st klassikalised asjad, mis moodustavad hea fotograafia, nagu me seda tunneme. Aktid loomulikult naissoost – graatsilised, õrnad, kuid mitte sensuaalsed, peaaegu mitteerootilised. Peened eksperimendid vormi, värvi, tekstuuri ja fototehniliste vahenditega – kõik 1930ndate avangardi suured läbimurded: kollaaž, montaaž, esiletõstmine, solaarium, visuaalsed mõistatused, peeglid ja peegeldused, mitmekordne ekspositsioon ja uudsed viisid tuttava vaatamiseks. Klassikaline 30-50ndate aastate moefoto – rafineeritud, reserveeritud, aristokraatlik luksus.

Erwin Blumenfeld

Autoportree. Pariis. OK. 1938

Hõbe-želatiini trükkimine

Erwin ja Yorick Blumenfeldi pärandvara

Blumenfeldi elulugu, mis on täis seiklusi ja draamasid, on omal moel samuti klassikaline: tema eluviis ja suhtumine kunsti. Saksa juut, kes oli noore mehena elanud läbi Esimese maailmasõja õudused, reisis mööda maailma ringi, võitles vastu võitlust, sattus vangi ja asus lõpuks elama New Yorki, kus ta leidis kohe edu. Keelelised takistused, suur pere, emigratsiooniprobleemid ei ole olulised, kui sul on talent, maine, elutahtmine ja lakkamatu soov end oma kunstis väljendada.

Blumenfeldi suhtumine fotograafiasse on samuti üsna tüüpiline sajandi esimese poole ja keskpaiga klassiku suhtumisele. Ta armastab naisi, ta on kinnisidee naise vormi ja ilu suhtes, kuid tema aktid on külmad, ta on tahtlikult eemaletõukav. Ta muundab imetlust, iha, hirmu deformeerumisteks, dekonstruktsioonideks, veidraks groteskideks. Kuid mitte liiga radikaalne. Tüüpiline sürrealistlik lähenemine naiselikkusele, kuid ilma et see rikuks sobivuse piire, ilma et see läheks vastuollu tavapäraste ilukäsitlustega, kuid ilma et see meeldiks massimaitsele “Ilu ei pea olema ilus” .

Ameerikas on Blumenfeld vaimukas, kõrgelt haritud ja kõrgelt tasustatud moefotograaf. Kehastab suurepäraseid visuaalseid valemeid, armastab pildilisi assotsiatsioone, on virtuoosne värvide kasutamisel, leiutab ebatraditsioonilisi tehnikaid ja teeb suurejoonelisi fotosid. Lihtne ja elegantselt lakooniline, kuid nii ebatavalise välimusega, et isegi spetsialistid ei saa sageli aru, kuidas need on tehtud. Blumenfeld ei pea oma tegevust selles valdkonnas kunstiks ega loominguks. Kommertsfotograafia ei ole piisavalt üllas. Blumenfeldi enda hoolikalt valitud portfoolios, raamatus “Sada minu parimat fotot”, on vaid neli pilti, mis on tehtud läikivatele ajakirjadele.

Seda vaatenurka esindavad paljud klassikud, kes eristavad tööd “enda jaoks” ja “kasumi saamiseks”. Samuti lahkuvad nad moetööstusest 1960ndate alguses, kui saabusid uued ajad ja ka siin hakati mõnda tavapärast standardit eirama “massi”, “ligipääsetava”, “vulgaarse” kasuks. Financial Timesi kolumnist Francis Hodgson kirjeldas Blumenfeldi ühe näituse puhul teda kui vaimukamat eksperimenteerijat kui Man Ray ja väljendusrikkamat moeuuendajat kui Irving Penn.

Erwin Blumenfeld

Kolm profiili. Fotograafia võimalus,

avaldatud Photograph Annual artiklis “Värv ja valgus”. 1952

Tindiprint barüüdipaberile, 2012

Erwin Blumenfeldi pärandvara

Erwin Blumenfeld

Ameerika Vogue’i kaanekujundus “Ja te andsite oma panuse Punasele Ristile?”. 15. märts 1945.

Trükkimine barüüdipaberile, 2012

Erwin Blumenfeldi kollektsioon

Erwin Blumenfeld

Cecil Beaton, fotograaf. 1946

Osaline solarisatsioon

Vintage hõbe-želatiini trükkimine

Šveits, erakogu

Arvamus ei ole kanooniline, kuid võimalik. Blumenfeldi võiks ilmselt nimetada moe- ja kunstifotograafia Raphaeliks. Kuldstandard, kuldne kesktee, kuid “geeniuse keskel” on absoluutne harmoonia, realismi, stilisatsiooni, ilu, naiselikkuse, graatsia, maitse süntees… Ja seda kõike kujundavad ja kujundavad sajandivahetuse kunstimiljööga seotud lahutamatud komponendid: mäss, eksperimenteerimine, kahtlus, nonkonformism, dadaism ja sürrealism…

Blumenfeldi ajalugu ja looming, olgugi eeskujulik ja eeskujulik, ei ole muidugi ilma väikeste detailideta, “punktsioonideta”. Näituse kokkuvõttes märgitakse, et tema elu ja looming võib “olla dokumentaalne allikas maailma ühiskondlik-poliitilise stseeni ajaloo kohta” vastaval perioodil. Nagu me näeme, on see tõsi ja see on ilmne isegi pealiskaudsel vaatlusel. Kuid siiski on tähendusrikkaid pisiasju.

Näiteks Vogue’i pilte vaadates märkad äkki kortsukesi modelli silmade ümber ja mõistad, kui palju erineb 1940. aastate aristokraatlik glamuur tänastest standarditest. Blumenfeldi modellid näevad välja kui küpsed naised, kellel on tähendusrikas silm ja isiklik ajalugu, kuigi see on nähtamatu veatu elegantsi all. Või siin on näiteks üks huvitav fakt: Blumenfeld oli esimene, kes pildistas 1958. aastal Vogue’ile mustanahalist modelli Bani Yelvertonit. Tõsi, paigutades selle raami servale, et avaliku pahameele korral saaks selle ära lõigata.

Blumenfeldi eraelu vastab täielikult patriarhaalsele “boheemiale” noorte armukeste ja muude pilaealiste kohta, kuid talle tuli pähe leida ja pildistada 80-aastane alasti Rodini mudel, kes oli nooruses poseerinud kuulsa skulptuuri “Suudlus” jaoks. See näitab, et ta mõtleb meelelise kogemuse mitmekesisusest ja sellest, kuidas see on kehastunud kunsti- ja meediapiltides.

Nii tema autobiograafia kui ka teda tundnud inimeste mälestuste põhjal võib öelda, et Blumenfeld ei võtnud ennast ega oma tööd kunagi tõsiselt, ja ilmselt ei võtnud ta ka ümbritsevat maailma tõsiselt. Kuid tema tekstide iroonia ja teravmeelne sarkasm ei ole vastuolus tema loomingu eskapismiga. Erwin Blumenfeld on mees, kes elas üle sõja, keerulised kolmekümnendad, vangilaagrid, ümberpaigutused, armumise ja kuulsuse, kes töötas välja kaasaegsete ja järeltulijate jaoks fotograafilise oskuse mõõdupuud ja mudelid ning kes lõpuks sooritas ekstravagantse enesetapu.

Ja me ei tea tema kohta veel kõike. Pärast tema surma jagati graafika, joonistused, kollaažid ja negatiivid võrdselt tema kolme lapse ja noore armukese vahel. Kuni viimase ajani oli see kõik tükeldatud, suur osa sellest ei olnud kunagi eksponeeritud ega avaldatud. Nüüd töötavad tema lapselapsed selle kallal, et kõik kokku panna ja süstematiseerida, vähemalt virtuaalselt. Nii et meid võib ees oodata veel rohkem avastusi… Vaevalt et põhiline ja suur, kuid kindlasti mitte ebahuvitav fotograafia, moe ja meie vaateid möödunud sajandist käsitlevale ajaloole.

Erwin Blumenfeld

Audrey Hepburn, näitleja. New York. 1950-e

Vintage hõbe-želatiinitrükk

Šveits, erakogu

Erwin Blumenfeld

Alasti niiske siidi all. Pariis. 1937

Vintage hõbe-želatiini trükkimine

Šveits, erakogu

Erwin Blumenfeld

Natalia Pasko. New York. 1942

Vintage hõbe- ja želatiinitrükised

Erwin Blumenfeldi pärandvara

Erwin Blumenfeld

Lisa Fonsagrives Eiffeli tornil. Pariis. 1939

Vintage hõbe-želatiinitrükk

Modernism Inc., San Francisco

Sarnased salvestised: