Tänavusel fotograafia moe- ja stiilibiennaalil näitas multimeedia kunstimuuseum kuulsat August Sanderi. Mõned vaatajad olid hämmingus: “Mis on Sanderil moe ja stiiliga pistmist?? Võimalik vastus sellele küsimusele: Sander on fotograafia ajaloos nii suur ja süstemaatiline tegelane, et ilmselt on tal kõigega midagi pistmist.
Täname multimeedia kunstimuuseumi, kes andis meile fotod avaldamiseks.
August Sander. Notar, 1924
Trükitud Gunter Sanderi poolt 1980. aastal.
© Die Photographische Sammlung/SK Stiftung Kultur – August Sander Archiv, Köln; RAO, Tallinn, 2013
Alates Galerie Priska Pasquer Cologne
Sanderi fotod on täis huvitavaid detaile. Nende järgi saab hästi hinnata moodi, materiaalset kultuuri, lugeda kehakeelt, tõlgendada näoilmet lõputult, mõtiskleda karakterite ja saatuste üle… Majandus, moraal, psühholoogia, elustiil ja elutingimused, mugavus ja heaolu, vaesus ja haigus, hoolimatus ja mure, nartsissism ja arglikkus, üksikisik ja grupp – Zanderi fotod pakuvad palju uurimis- ja tõlgendamisobjekte.
Mood ja stiil on nende hulgas. Vaataja võib oodata, et kunst rahuldab erinevaid emotsionaalseid ja esteetilisi vajadusi ning kunstiteos võib rõõmustada, hämmastada või jätta ükskõikseks, kuid Zanderi puhul ei ole tegemist emotsioonide, vaid teabega. Objektiivselt esitatud teave on alati väärtuslik, sõltumata arvamustest või eelistustest.
20. sajandi esimene pool oli aeg, mil fotograafia kaardistas oma edasise arengu kurssi. Illustreeritud ajakirjanduse õitseng aitas välja töötada aruandluse põhimõtted – sündmuste ja isiksuste eluline ja veenev jutustus. Avangardistlikud fotograafid pakkusid välja uue vaatenurga tuttavatele asjadele, vaatenurga, mida keegi varem ei olnud mõelnud näha, välja arvatud fotograaf, kes liigub oma väikeseformaadilise kaameraga tänapäeva elu rütmis – üles, alla ja diagonaalselt.
Ameerika f/64 grupi puristid kehtestasid uued ilukaanonid – puhtalt fotograafilised, mis ei aktsepteerinud maalikunsti ja skulptuuri standardeid, kuid ei olnud nendega põhimõtteliselt vastuolus. Fotograafia otsib ja leiab iseennast, oma erilist keelt, filosoofiat, suhet reaalsuse ja sümboliga. Sander püüdis omandada fotograafiast seda, mida juba XIX sajandil peeti selle asendamatuks omaduseks: kliinilist, protokollile orienteeritud objektiivsust.
August Sander. Kunstnik Anton Raderscheidt ja tema abikaasa Martha Hegemann, umbes 1925
Trükitud Gunter Sanderi poolt 1974. aastal.
© Die Photographische Sammlung/SK Stiftung Kultur – August Sander Archiv, Köln; RAO, Tallinn, 2013
Galerie Priska Pasquer Köln
August Sanderi Opus Magnum – projekt “20. sajandi inimesed” hõlmab 1910. aastate lõppu ja 1930. aastate algust. Ta asus fotograafia abil uurima saksa rahvast – koostama täielikku kataloogi oma kaasaegsetest “vastavalt olemasolevale ühiskonnakorraldusele”. Sander jagas kogu saksa ühiskonna seitsmeks rühmaks, mis oli väga originaalne ja kajastas kõiki võimalikke lähenemisviise: kutse-, klassi-, perekonna-, kultuuriline jne. p. Talupoeg, käsitööline, naine, mõis ja amet, käsitööline, suurlinn ja viimased inimesed.
Sanderi pildistatud isikute hulgas on palju tuntud kunsti-, kultuuri- ja avaliku elu tegelasi, kuid fotograaf ei anna nimesid, vaid pealkirjastab pildid vastavalt tema valitud liigituspõhimõtetele: kahe lapsega leskmees, apteeker, hulkur, varitsus, arhitekti naine…
Tema tegelased ei ole konkreetsed indiviidid, vaid liikide, klasside ja perekondade liikmed. Kui fotograaf jäädvustab reaalsust võimalikult ausalt ja erapooletult – püüdmata midagi parandada, rõhutada ja suunata tõlgendusi, lihtsalt näidata kõike nii, nagu see on – saab fotograafiast ideaalne vahend kaasaegsete ja järeltulijate jaoks, et teha järeldusi inimkonna olukorra kohta teatud ajaloopunktis. rahva kui terviku ja selle üksikute esindajate kohta.
“Fotograafia võib edastada reaalsust kogu selle ilu, varjamata mõnikord hirmuäratavat tõde, kuid see võib ka kõige julmemalt petta. Me peame õppima nägema tõde, avama seda oma kaasaegsetele ja andma seda edasi järgmistele põlvkondadele, olenemata sellest, kas nad saavad sellest kasu või mitte. Võib-olla olen ma mõistliku inimesena liiga julge, et näha asju nii, nagu nad on, mitte nii, nagu nad peaksid olema, kuid ma loodan andestusele, sest ma ei saa teha teisiti.”
August Sander. Sekretär Lääne-Saksa Raadio juures Kölnis 1931. aastal
Trükitud Gunter Sanderi poolt 1979. aastal.
© Die Photographische Sammlung/SK Stiftung Kultur – August Sander Archiv, Köln; RAO, Tallinn, 2013
Galerie Priska Pasquer Köln
Fotograafia ajaloos nimetatakse Sanderi järeltulijaid traditsiooniliselt järgmiste põlvkondade meistriteks, kelle loomingus on ühendatud individuaalne ja arhetüüpne analüüs. Enamasti on tegemist portreega, kuid mitte ainult. Tavaliselt mainitakse Diane Arbus’i, kuid minu arvates on Arbus’i ja Zander’i ainus ühisosa ehk tema soov kirjeldada nähtust, mis ei ole objektiivne, vaid hoopis vastupidi.
Susan Sontag ütles, et Arbusil on ilmselgelt teatud autoripositsioon, mida ta oma portreede kaudu edasi annab. Zanderi seisukoht seevastu on, et positsiooni ei ole olemas või vähemalt ei ole seda kuidagi näha. Fotograafia ülesanne on Sanderi sõnul anda objektiivne pilt, millest saab teha erapooletuid järeldusi.
Kompromissitu objektiivsus võib olla probleemiks. Ausus ja otsekohesus võivad olla ebasoodsad. Sanderi puhul sai see väga kiiresti selgeks pärast seda, kui natsid keelasid projekti jätkamise ilma selgituseta ja püüdsid juba teostatut kinni võtta.
Zanderi tõelist pikendust näeme kaasaegsete kontseptualistide juures, kelle kiretu, emotsioonitu, protokolliline ja igav seeria jätab harimatu vaataja sageli segadusse ja ärritusse. Düsseldorfi koolkonna meistrid, banaalseid linnaruume kujutavad maastikufotograafid, portreefotograafid nagu kuulus meister Rineke Dijkstra. Kui autori hääl eemaldatakse ja valitud objektidel lastakse vabalt rääkida, siis räägivad nad iseenda eest. Ja just fotograafia võimaldab neid kuuldavaks teha.
August Sander. Tsirkusetöötajad, 1926-1932
Trükitud Gunter Sanderi poolt 1982. aastal.
© Die Photographische Sammlung/SK Stiftung Kultur – August Sander Archiv, Köln; RAO, Tallinn, 2013
Kaasväljaandja Galerie Priska Pasquer Cologne
Fotograafia võib näidata seda, mida ei ole võimalik avastada muul viisil kui visuaalse kataloogi, registri, tüpoloogiate loomisega. Analüüsides kogutud andmeid, saab näha nähtamatut ja teha järeldusi. Sarnasustest ja erinevustest, struktuuridest ja mustritest. Seepärast on oluline hõlmata võimalikult palju materjali, et kirjeldada nähtust tervikuna. “Edukas foto on vaid esialgne samm teel fotograafia aruka kasutamise suunas. Minu jaoks ei piisa ühest või kahest või kolmest pildist, fotograafia on nagu mosaiik, see saavutab analüütilise taseme ainult siis, kui seda esitatakse massiliselt.
Zander ja tema järgijad ei ole huvitatud ilust, heast või kurjast – neid huvitab tõde. Küsimus, kas fotograafia suudab objektiivselt kajastada tegelikkust, on fotograafia igaEesti küsimus. Filosoofide ja analüütikute seas on pikka aega valitsenud seisukoht, et fotograafiline objektiivsus on võimatu: iga inimese tehtud foto on alati tõlgendus ja kultuuriliselt tinglik toode. Sander püüdis sajandivahetusel tõele lähemale jõuda, hoolimata oma jõupingutuste väljakuulutatud mõttetusest. Me ei saa teada kogu tõde enda kohta. Aga me võime jätkuvalt proovida.
August Sander. Vaade Nonnenwerthi saarele, 1930
© Die Photographische Sammlung/SK Stiftung Kultur – August Sander Archiv, Köln; RAO, Tallinn, 2013
Galerie Priska Pasquer Köln
August Sander. Kondiiter, 1928
Trükitud Gunter Sanderi poolt 1979. aastal.
© Die Photographische Sammlung/SK Stiftung Kultur – August Sander Archiv, Köln; RAO, Tallinn, 2013
Galerie Priska Pasquer Köln
August Sander. Kunstnik Gottfried Brockmann , 1924
Trükitud Gunter Sanderi poolt 1980. aastal.
© Die Photographische Sammlung/SK Stiftung Kultur – August Sander Archiv, Köln; RAO, Tallinn, 2013
Fotod Galerie Priska Pasquer Cologne’i fotodest
August Sander. Raoul Hausmann tantsijana, 1929
Trükitud Gunter Sanderi poolt 1974. aastal.
© Die Photographische Sammlung/SK Stiftung Kultur – August Sander Archiv, Köln; RAO, Tallinn, 2013
Galerie Priska Pasquer Köln
Kas August Sanderi töödest leiame vaid tõde minevikust või on tema fotod ka tänapäeva kohta midagi öelda?
Millistel teemadel August Sanders fotod kõige rohkem keskenduvad?
August Sandersi fotod keskenduvad peamiselt inimeste igapäevaelule, tööle ja sotsiaalsele staatusele. Ta jäädvustas erinevaid elukutseid, alates töölistest ja talupoegadest kuni kunstnike ja intellektuaalideni. Samuti kajastas ta erinevate sotsiaalsete gruppide, nagu perekonnad, lapsed ja vanurid, elu. Sandersi fotod pakuvad huvitavat sissevaadet 20. sajandi alguse Saksa ühiskonda ning näitavad inimeste mitmekesisust ja keerukust.
Kas fotograaf August Sanderi tööd aitavad meil mõista mineviku tõde ja säilitada seda ka tulevastele põlvkondadele?