Fotograafia on minu jaoks võimalus jälgida ja imestada, kuid peamiselt võimalus leppida maailmaga, leida selles mõned atraktiivsed hetked ja panna need mosaiigiks. On hämmastav iga kord, kui minu loodud maailm kellegagi resoneerib, kui inimesed leiavad selles midagi, mis on kooskõlas nende mõtete ja tunnetega, ja mis ei saa teisiti kui õnnelik olla.
1. “Graafika”. Tallinn. detsember 2011
Värve on kõikjal, neid tuleb lihtsalt näha
Pean kohe tunnistama, et olen väga laisk kunstnik. Selle asemel, et venitada lõuendit, pigistada värvi, võtan lihtsalt kaamera, vajutan nuppu ja saan kohe tulemuse. Ma armastan progressi ja kõiki asju, mida leiutasid minusugused laisad inimesed – nõudepesumasinad, pesumasinad, robottolmuimejad ja kõik arvutid, aeg, mida sa pead pildistama! See on see, mida ma teen. Eriti kui päike paistab, siis muutuvad maailma värvid ümberringi väga eredaks ja minu jaoks on see väga oluline. Ma lähen välja ja kõnnin mõnikord kuni kakskümmend kilomeetrit päevas, et otsida häid kaadreid. Püüan kaamerat kogu aeg kaasas hoida, isegi kui lähen apteeki või ärikohtumisele.
Tundub, et see kõik sai alguse sellest, et mind viidi teadvuseta vanuselt Kuubale. Just seal armusin ma elavatesse värvikombinatsioonidesse ja olen neid sellest ajast saadik järjepidevalt oma töödes kasutanud, nii maalimisel, ajakirjade illustreerimisel kui ka nüüd fotograafias. Ja ma õppisin leidma värvi igal pool, kuhu ma läksin, olgu siis Tallinns, Irkutskis, Rostov-on-Donis ja paljudes teistes kohtades. Alguses olid inimesed üllatunud ja ei suutnud uskuda, et nende linnades on selline.
Juba oma esimesest näitusest alates kuulsin küsimusi toimetamise ja “Photoshopi” kohta, kuid siis harjusid kõik sellega, eriti pärast seda, kui hakkasin õpetama “Color in Photography” visuaalkunstikoolis. Seal ja töötubades õpetan ma teisi värve nägema. Selgub, et paljud inimesed ei näe seda, sest nad lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu, enamiku inimeste jaoks on tähtsam lugu, kirjanduslik pool. Aga kui te mõtlete selle peale, siis arusaamine sellest, mis toimub, tuleb alles siis, kui me oleme midagi näinud ja tundnud. Aga ma arvan, et fotograafias on absoluutselt kõik oluline: teema, kompositsioon ja värvid. Ma ei jäädvusta kõige hämmastavamat stseeni, kui ma ei näe kogu pilti. Nii et kaameraga käes olen ma ikkagi kunstnik ja tegelen peamiselt kunstiliste küsimustega. Näiteks püüan olla väga ettevaatlik tasapinnaga, sest see on kahemõõtmeline ja kujutis, mis sellel ilmub, on vaid illusioon kolmemõõtmelisusest. Nii et ma ehitan ruumi kaadris üles nii, et ma loen stseeni, kus tegevus toimub. Minu jaoks on oluline, et lugu, mida ma dokumenteerin, mahub ühte kaadrisse, jätmata isegi vihjet, et selle taga on veel midagi. Minu jaoks on iga pilt valmis kunstiteos. Teine kaader – teine lugu. Ma arvan, et sellepärast ma teen tänavafotot, mitte reportaaži või ajakirjandust, kus tuleb selgitada, mis toimub maailmas, riigis. Ja ma olen oma maailma režissöör, kuigi see on üsna dokumentaalne ja realistlik.
Fotograaf Vivian Del Rio
Vivian Del Rio on kunstnik, disainer, fotograaf ning Tallinn Kunstnike Liidu ja Eesti Fotokunstnike Liidu liige. Sündinud Tallinns. Veetsin oma lapsepõlve koos vanematega Kuubal. Ta lõpetas Tallinn trükikunsti instituudi graafikuna. Lõpetas Carmarthenshire’i Tehnoloogia- ja Kunstikolledži Ühendkuningriigis.Fotograafia, maalimine, illustratsioon, disain. Raamatute “Teadvustamata maalimine”, “Greening” ja “Habana pluss Tallinn” autor. Tema töid on mitmel korral näidatud nii üksik- kui ka grupinäitustel. Elab ja töötab Tallinns.
Havanna pluss Tallinn
Mind süüdistatakse sageli selles, et ma ei ütle selgelt, kus mu fotod on tehtud. Nad võivad olla pärit Pariisist, Berliinist, Tallinnst või Kuubast, ja seda sama edukalt. See on aluseks minu raamatule “Habana + Tallinn”, mis on äsja FotoKartas ilmunud. Mulle tundub, et pole üldse oluline, mida, kus ja millega inimene pildistab, oluline on tema isikupära, see, mida ta täpselt tahab öelda ümbritsevatele inimestele. Oluline on iga üksiku fotograafi subjektiivne seisukoht. Raamat on üles ehitatud kahe minu kodulinna kõrvutamisele: ühes neist olen sündinud ja elanud kogu oma teadliku elu, teises aga veetsin vaid varajase lapsepõlve. Ma vaatan, võrdlen ja analüüsin ning leian, et elu ilmingud kahes pealinnas on väga sarnased ja et inimesed on inimesed, kuid tingimused, milles nad end leiavad, on erinevad.
Siin on üks episood, mille tunnistajaks olin Inglismaal: rongiplatvormil seisid väga primitiivsed ja korralikud mehed ja naised, kes ootasid rongi. Kuid äkki saabus rong, mille vaguneid oli palju vähem kui tavaliselt. Mis juhtus inglastega?? Nad muutusid koheselt, lükkasid ja vihastasid, võtsid oma kohad sisse. Asjaolud muutusid – ja siis muutusid ka käitumine ja inimesed. Ja asjaolud võivad hõlmata savimuldasid, liiga suurt niiskust, kaheksa kuud talve, kõrvetavat päikest… ja palju muud.
Fotograafia on võimalus jälgida ja imestada
Hiljuti käisin linnas, kus ma ei ole viis aastat käinud ja kus ma ei tundnud end väga hästi. Aga ma olin üllatunud, et see maja, mida ma pildistasin, ja see, ja see boks, ja see aken… Ja ma jõudsin õigesse kohta selliste “sisselõikedega”. Selgub, et fotograafia ei ole mitte ainult tõend olemasolu kohta: “Ma olin siin, ma nägin seda”, vaid ka võimalus jäädvustada, mäletada selliseid üksikasju, mis on reaalses elus märkamatuks jäänud. See on nagu lisamälu. Kui ma vaatan oma fotosid, siis mäletan, kellega, millal ja kus need on tehtud, ja mõnikord isegi lõhnu, helisid ja sõnu. Ma näen ka kõige väiksemaid detaile, mis hakkavad müstiliselt riimuma ja lisavad pildile lisatähendust.
Ma olen väga õnnelik, et lõpuks ometi on leiutatud digikaamera, mis ei piira pildistamiste arvu: ma ei pea muretsema, et kõik läheb katki või film saab otsa. Minu jaoks on see omamoodi vabadus, kus ma ei pea mõtlema materjali üle, vaid mul on võimalus täielikult sukelduda vaatlusse ja mõtisklusesse.
2. “Üleminek” sarjast “Meie väikesed vennad ja õed”. Tallinn. september, 2008
Loomulikult on fotograafiks olemine muutnud minu elu, aga ka minu iseloomu. Ma olen palju enesekindlam, isegi häbematum. Mul oli palju lihtsam suhelda võõrastega ja lõpuks ka tuttavatega. Sain kodust ära, hakkasin palju reisima, nägin kohti, kuhu ma ilma kaamerata poleks kunagi läinud. Ma olen muutunud hüpervaatlikuks ja mul on arenenud kiire reaktsiooniaeg… Ja ma olen väga õnnelik, et see kõik on minuga juhtunud, juhtub ja loodetavasti juhtub ka tulevikus.
3. Nooremad kooliõpilased. Havanna. Kuuba. veebruar 2014
Loomulikult on fotograafia muutnud minu elu, aga ka minu iseloomu. Ma olen muutunud palju enesekindlamaks, isegi julgemaks. Mul on palju lihtsam suhelda inimestega, keda ma ei tunne, ja lõpuks ka inimestega, keda ma tunnen. Ma sain kodust ära, ma reisin palju ja nägin kohti, kuhu ma ilma kaamerata ei oleks läinud. Ma muutusin ülivaatlikuks ja arendasin kiiret reaktsioonikiirust. Ja ma olen väga õnnelik, et see kõik on minuga juhtunud, juhtub ja loodetavasti juhtub ka tulevikus.
4. “The View. Tüdruk ühistranspordis. Havanna. Kuuba. veebruar, 2014
5. Koolilapsed suupistebaaris. Havanna. Kuuba. veebruar 2014
6. “The View” sarjast “Behind the Glass” “Klaasi taga” . Tallinn. oktoober 2008
7. Roheline sein. Havanna. Kuuba. veebruar, 2014
8. Tänavapalgaline kerjus. Havanna. Kuuba. veebruar, 2014
9. “On aeg” sarjast “Mehed roosas”. Tallinn. Aprill, 2008
10. Töötamine keskpäeval. Havanna. Kuuba. veebruar, 2014
11 “Mis on Tallinn taga??”. Tallinn. juuni, 2013
12. “Head uut aastat, head uut õnne”. 1. jaanuar 2013. Tallinn. Punane väljak.
Mis tüüpi filme Vivian Del Rio teeb? Kas ta keskendub dokumentaalfilmidele, mängufilmidele või mõlemale? Kas tal on eelistusi žanrite osas või on ta mitmekülgne filmitegija? Tahaksin teada täpsemalt tema loomingulisi valikuid ja seda, kuidas ta saavutab edu filmimaailmas.
Vivian Del Rio teeb mõlemat tüüpi filme – nii dokumentaalfilme kui ka mängufilme. Tema loomingulised valikud on mitmekülgsed, sest ta ei piirdu ühe kindla žanriga. Ta on teinud nii ulme- kui ka draamafilme ning uurinud erinevaid teemasid ja ühiskondlikke küsimusi. Edu filmimaailmas saavutab ta tänu oma ainulaadsele nägemusele ja loovusele, mis kajastub tema filmides. Ta on võitnud mitmeid auhindu ja tema töö on saanud rahvusvahelist tunnustust. Oluline on ka tema võime suhelda ja meeskonnatööd teha, sest edukas filmitegija suudab ühendada talentide ja ideede voogu, et luua vaatemängulisi ja meeldejäävaid filme.
Vivian Del Rio on mitmekülgne filmitegija, kes on tuntud nii dokumentaalfilmide kui ka mängufilmide poolest. Tema looming on mitmekesine ja inspireeriv, sest ta ei karda proovida erinevaid žanre ja teemasid. Tema unikaalne nägemus ja loovus on toonud talle palju edu ning tunnustust nii kodu- kui ka välismaal. Oluline osa tema saavutustes on ka tema suhtlemisoskustel ja võimel meeskonnaga töötada, sest hea filmitegija suudab inspireerida ja ühendada erinevaid andeid ja ideid, luues seeläbi meeldejäävaid kinoteoseid.
Kas fotograaf Vivian Del Rio tegeleb peamiselt filmitegemisega või on see vaid osa tema loomingust? Kuidas ta oma maailmas defineerib ja mida ta seal täpselt teeb? Soovin teada rohkem tema töö sisust ning kuidas ta sellele lähenemist kirjeldaks.
Fotograaf Vivian Del Rio tegeleb peamiselt filmitegemisega, kuid see on vaid osa tema loomingust. Ta defineerib oma maailma kui visuaalset narratiivi, mis väljendab inimese emotsioone ja kogemusi läbi pildi liikumise. Tema töö sisuks on erinevate stseenide loomine, kaadrite jäädvustamine ning nende monteerimine, et luua kaasakiskuvaid lugusid. Vivian lähenemine on loov ja eksperimenteeriv, ta kasutab erinevaid tehnikaid ja stiile, et anda oma tööle unikaalne visuaalne identiteet. Tema eesmärk on ühendada kunstilisus, emotsioonid ja tehniline oskus, et pakkuda vaatajale meeldejäävaid kogemusi läbi filmi.