– Ma võtan alati oma kaamera kaasa ja kui päike loojub, lähen välja.
– Millega te päevasel ajal tegelete??
– Minu töö trükkimine.
– Kui sa magad?
– Mitte kunagi!
1. Wendy Paton Cafe. 2007
Wendy Patoni esivanemad olid algselt Eestilt pärit, kuid ta ei räägi Eesti keelt. Kuid selgub, et Eesti pealinn ei ole kuidagi ohtlikum kui tema kodulinn: inimesed on sõbralikud, öösel on võimalik tulistada, nagu Wendy armastab teha. Ta kujutas Tallinnt must-valgelt, kuid linn on ere ja mitmevärviline. Võib-olla saab Tallinns toimuvatest filmivõtetest alguse Wendy Patoni järgmine projekt. Kes teab..
Wendy tuli fotograafia juurde ratsaspordist, kus ta oli edukas ratsutaja ja sama edukas treener. Ta arvab, et ratsasport ja fotograafia on sarnased: otsuseid tuleb langetada ühe tuhandiku sekundi jooksul. Ilmselt ka seetõttu, et teil on vaja pidevalt kontrollida ja juhtida protsessi.
Tundub, et Wendy on vaatamata oma ameeriklaslikult naeratavale avatusele introvertne: ta tunneb end paremini, kui ta pildistab öö varjus. Ta usub, et öine aeg annab talle võimaluse olla nähtamatu ja jõuda oma subjektidele lähedale. Ja inimesed on öösel rahulikumad, vabamad ja vabamad. Wendy sõnul tähendab öö iseendaks olemist. Kõik muutub öösel teistsuguseks, vähem igapäevaseks ja salapärasemaks.
– Nii näeb minu mustvalge mõistus seda ööd,
– Wendy naljatab flirtivalt ja lisab:
– Ma kasutasin päevasel ajal pildistamist. Pildi võtmine ja põgenemine. Ma võin öösel tulistada nii palju kui tahan. Minu lemmikdistants on see, kui ma olen väga, väga lähedal… Mulle meeldib olla tagasihoidlik ja jääda märkamatuks. Kasutan õhukest hõbedast valguskiirt – sellest piisab pildi tegemiseks. Te võite küsida, mida minu fotodel näidatakse? Nendel fotodel ei leidu selliseid intiimseid detaile, mida tavaliselt armastatakse näha. Minu fotod peegeldavad minu emotsioone. Fotograafia kaudu saan kontakti inimestega; fotograafia kaudu räägin oma kogemustest.
Kohtumisel Tallinn fotograafidega näitas Wendy, kuidas ta pildistab peaaegu täielikus pimeduses. Siis palusin, et tuled sisse lülitataks, et kõik näeksid, kuidas valguse täielikkus varastab poolpimeduse salapära ja keskkonna kammerlikkust.
– Öösel ei ole ohtlik tulistada?
– esitati kohe küsimus.
Wendy vastas oma tavapärase huumorimeelega:
– Ma olen New Yorgist. Me New Yorgi elanikud oleme väga ettevaatlikud ja valvsad oma ümbruse suhtes. Öösel pildistades kasutan ma kõige lihtsamaid reegleid: ma olen alati rahvamassis, ma ei käi mööda alleesid üles ja alla ja ma ei otsi kuriteopaiku…
Ta pildistab Leica M7-ga, mis on vaikne, käsitsi reguleeritav kaugusmõõturiga filmikaamera, ja suhtub digiseadmete suhtes skeptiliselt, sest ta leiab, täiesti õigustatult, et see häirib, kui näed, mis pildistamisel välja tuleb. Te kaotate fotograafi tähelepanu pildistamise protsessile ja järjepidevale suhtlusele nendega, keda te pildistate. ISO 400 on tema jaoks piisavalt hea. Mõnikord kasutab ta 800-seeria filmi. Palju õnne, et saada ühest filmist 6 või 7 prinditavat kaadrit, sagedamini 1-2. Negatiividelt printimine on keeruline, nii et ta teeb printimise ise, ja üle kõige armastab ta oma pimeda ruumi, kus toimub salapärane ja maagiline: foto sünnib väikesest filmitükist.
– Kui ma astun pimedasse ruumi, algab maagia. Ma töötan teadlikult must-valges ja kasutan hõbebromiidist trükipaberit. Hõbe annab mu töödele unustamatu sära ja aitab mul saada kunstilisi väljatrükke.
Wendy õppis New Yorgis Rahvusvahelises Fotokeskuses ICP , võttis tunde erinevatelt fotograafidelt ja 2003. aastal osales Michael Kenna kursusel, kes on kuulus selle poolest, et teeb kõik oma maastikuvaated väga aeglase säriajaga.
– Ma õppisin Michaelilt kannatlikkust
, – Wendy ütleb naeratades.
– Ja minu pere, minu tütar, on minu inspiratsioon.
Tema esimene isikunäitus “Tableau” toimus 2006. aastal. Tema esimene raamat “Faces of the Night” on äsja ilmunud. See on kogumik viimase kuue aasta jooksul tehtud fotodest. See on ka tema tööde näituse pealkiri Lumière Brothers Center for Photography’s, mida on varem näidatud New Yorgis ja Kölnis.
Wendyle meeldivad üllatused. Tema nõuanne algavatele fotograafidele on hoida asi lihtsana, õppida nii palju kui võimalik, keskenduda täielikult sellele, mida soovite pildistada, jätkata, katsetada ja liikuda kogu aeg edasi.
Sa ei tulistata öösel? Mine kohe, et kogeda öö maagiat! Wendy Paton soovitab.
PILDIL:
2. Wendy Paton
Peegeldus. 2009
3. Wendy Paton
Käsi. 2006
PILDIL:
4. Wendy Paton
Undercover. 2011
5. Wendy Paton
Maskid. 2009
PILDIL:
6. Wendy Paton
Piiri ületamine. 2008
7. Wendy Paton
Armastuse tätoveering. 2007
PILDIL:
8. Wendy Paton
Louvre’i lapsed. 2006
9. Wendy Paton
Püüa mind. 2007
PILDIL:
10. Wendy Paton
Suupisted. 2009
Kas fotokunstis on hõbedane valguskiir oluline element või pigem vaid üks võimalik tehniline vahend? Kas see annab pildile sügavama tähenduse või on pigem lihtsalt esteetiline valik?
Milliseid teemasid või motiive käsitleb see fotokunsti ülevaade ning milline on hõbedase valguskiire roll selles?