iga fotograaf on vähemalt kord seisnud silmitsi olukorraga, kus pildistad hea päikesepaistelise ilmaga, teemad on huvitavad, kuid kaadrid nii öelda ei haaku – neis pole elu… Ja värvid olid natuke eredamad, natuke huvitavamad. Mis on asi? Mis on puudu? Igal kogenud fotograafil on ilmselt oma saladus, kuidas pilte ellu äratada. Ma ütlen teile, mida mulle endale meeldib kasutada.
Kui olete näinud värvilisi vitraaže, siis võite ette kujutada, et ükskõik kui palju te sellele ka ei sära, ei näe te tänavalt vaadates eredaid küllastunud värve. Aga sisenege poolpimedasse hoonesse ja vaadake sama vitraažiakent seestpoolt… Esimesel juhul oli valgus “tagasi”. See nõrgeneks peegelduse tõttu, osa sellest oleks hajutatud, klaas pimestaks ja osa päikesekiirtest läheks fookusest välja ning ei jõuaks teie silmadeni. Aga kui valgus tuleb läbi klaasi, siis see paneb selle helendama, sest me näeme värvilist päevavalgust päikesevalgust , mis tuleb otse, mitte vastupidi pärast peegeldumist.
Mulle meeldib pildistada tagantjärele valgustatud otsese ja minu poole suunatud valgusega, sest see paneb läbipaistmatud objektid helendama ja läbipaistmatute objektide ümber võib see luua kena kontuuri halo ja rõhutada nende kuju.
Selleks, et roosid näitaksid vähemalt osa oma värvist kogu oma hiilguses, pildistasin neid vastuolevas külgmises päikesevalguses. Esimesel juhul pidin kasutama telezoomi 255mm ekvivalent , mis aitas taustal kenasti hägustuda, vaatamata korralikult suletud avale. Teises, täiskaadri suumiga portree maksimumsuuruses 84mm tõi esile ilusa bokeh’i.
Tagantjärele valgustus äratas pildi ellu, valgustades lehestikku, muru ja purskkaevu ning lõi kauni halo ümber stseeni nautivate inimeste ümber.
Vastavalgus andis lisaks lehestiku valgustamisele ka laternatele sooja kuma ja kaunilt kontuuris kiviaedade paljusid balustreid ning naiste soenguid.
Nikoni patenteeritud RAW-failid võimaldavad mul teha sügavaid toonikorrektsioone, kuid isegi JPG-failid võimaldavad mul pärast pildistamist võtta vajalikke meetmeid negatiivse ekspordikompensatsiooni abil, mida kasutan päikeseloojangu taeva küllastatuse suurendamiseks, kuid sagedamini heledamate toonide säilitamiseks. Neis on palju raskem teavet rekonstrueerida kui varjundites, kus on tavaliselt palju vähem huvitavat ja kasulikku teavet.
Selleks, et saada kõige väljendusrikkam kaader, pidin reguleerima valgustuskompensatsiooni ja ootama veidi aega, sest väikesed veealused tuled värelevad ja muudavad kogu aeg oma värve.
Pildistatud stseen oli väga kontrastne. Et vältida purskkaevu ülevalgustamist esiplaanil, pidime tegema veelgi rohkem negatiivset EV-korrektsiooni, kuid mitte liiga palju, et vältida sügavaid varje keskel ja taustal.
Selle kaadri puhul oli oluline mitte ülevalgustada Bolšoi teatri esiosa ja esiplaanil olev teave võis kergesti ohverdada. Seega oli jälle vaja negatiivset kahe stoppi suurust kompensatsiooni. Keep Warm” valik sisse lülitatud, mis hoidis kolonnaadi taustavalgustuse soojana ja jahedama valgustuse pimestus esiplaanil olevatel autodel muutis “The Big One” veelgi soojemaks.
Kui ma pildistasin paar ülesvõtet mahajäetud looklevast teest, sõitis järsku kaadrisse jalgrattur. Punane latern ja selle peegeldused tee peal toetasid väga hästi tornile langevat tähtede valgust ja see oli kindlasti parim kaader selles seerias.
ISO 1600, f/4, 1/80 s, -2 EV , negatiivne EV korrektsioon tegi pildi liiga tumedaks, kuid see ei lasknud hoone valguse liiga palju välja tulla. AdobePhotoshopis AdobeCameraRAWis on varjud veidi heledamaks muudetud, ilma et oleks vähimatki kaotust tipphetkedes, kuid mis veelgi olulisem, taevas on saanud tagasi oma kauni sinise värvuse.
ISO 400, f/4, 1/80 s, -1.33 EV
ISO 400, f/4, 1/80 s, -1.33 EV
See tehnika aitas mul ka Kremlit päikeseloojangul jäädvustada. Negatiivne kompensatsioon muutis roosade pilvede värvid paksemaks ja küllastatumaks ning vältis kupplite ja eriti ristide tipphetkede välja löömist. Adobe Camera RAW tegi korralikku tööd tumedate alade esiletõstmisel, ilma et heledad kohad oleksid peaaegu küllastunud.
