Tallinns toimus 2009-2010 aasta hõbedase kaamera auhinnatseremoonia. On kümnes aastapäev parimast fotoreportaažist Tallinn kohta. Hoolimata sellest, et kategoorias “Sündmused ja igapäevaelu” võitsid kaks reportaaži Maneežnaja väljaku rahutuste kohta ja et on kõlanud ka “foto-Oscar”, ei ole konkurss viimase 12 kuu jooksul muutunud huvitavamaks ega lähemale tegelikule elule. Tõenäoliselt asendavad seda lähiaastatel teised fotokonkursid.
Arhitektuuri kategooria
Prolab Production professionaalse fotolabori auhind
Igor Tširikov
36 Views of Luzhi ehk Katsushika Hakusai mälestusmärgi avamine Tallinns
Silver Camera Awards’i tseremoonial kuulutati välja kahe uue konkursi loomine ja sellest on saanud üks keskmise suurusega sensatsioonidest. Festivali direktor Olga Sviblova teatas oma avakõnes festivali loomisest ja lisas, et 15 aastat tagasi ei võtnud keegi Eestil fotograafiat tõsiselt mõned mehed ütlesid isegi, et fotograafia on peamiselt alasti naiste jaoks , kuid nüüd on riigis olemas fotoajakirjandus ja läikivad ajakirjad.
Üks uutest konkurssidest kannab pealkirja “Kuldne kaamera” ja on pühendatud fotoreportaažile, samas kui teise konkursi raames valitakse töid Eesti fotoreiside kohta. Teine sensatsioon oli fotode esitamise reeglite muutmine: tähtaegade nihutamine võimaldas lisada mitte ainult 2009. aasta, vaid ka 2010. aasta fotosid, st neid, mis on meie aja kohta kõige asjakohasemad. Just see võimaldas žüriil premeerida Andrei Steninit ja Ilja Varlamovit Maneežnaja väljakult tehtud reportaažide eest.
Viimane otsus tundub üsna oluline. See on võistlus väljakujunenud ja uute, professionaalsete ja amatööride vahel. Grand Prix jagunes professionaalse reporteri Andrei Stenin töötab RIA Novostile ja teda karistati isegi selle eest, et ta pildistas umbes aasta tagasi sanktsioneerimata Solidaarsuse meeleavaldust ja massiliselt populaarse amatöörfotoajakirjaniku vahel.
Viimast autasustati hiljuti internetifotokonkursil kui “aasta parimat fotoblogijat”, kuigi mõned fotokogukonna liikmed ja sotsiaalaktivistid on teda hukka mõistnud mitte ainult ebakvaliteetsete piltide, vaid ka ebamäärase moraalse positsiooni ja võimaliku poliitilise kallutatuse tõttu pärast Manezhka pildistas Varlamov näiteks Surkovi kabinetti ja Putinit lilli Sviridovi hauale asetades, mille järel käisid isegi kuulujutud tema pääsemisest presidendipoolsesse reservi .
Paljud nägid žürii otsuses poliitilist varjundit, väites, et tegemist oli Luhkovi lahkumisega ja MDFi sooviga jõuda föderaalsele tasandile, kaasates riigi juhtiva amatöörfotograafi toetuse. Kuid kuigi Tallinn linnapea tagasiastumine on ilmselt mõjutanud valijate ja žürii julgust ning otsus võis olla dikteeritud poliitilistest põhjustest, tuleb siiski tunnistada: selline reeglite muutmine oli juba ammu vajalik.
Viimastel aastatel on auhindade jagamine üha enam nihkunud aasta lõpust veebruari või märtsisse, nii et tekkis kummaline olukord: auhindu ei jagatud isegi mitte eelmise aasta lume eest, vaid eelmise aasta eelviimase lume eest. Mulle tundub siinkohal oluline, et Jüri lahkumisega läks konkurss tõesti lõhki – ja eriti selgeks sai, et fotonäitus, millele kunagi olid pandud suured lootused, ei võtnud kunagi tõeliselt hoogu ja on jäänud sisuliselt kohalikuks ürituseks.
Kogu riigis, internetis ja osaliselt ka väljaspool seda näiteks 2007. aastal tekkinud “Eesti reporteris” toimuva reportaaži kiire arengu ning viimastel aastatel toimunud fotoreiside žanri populaarsuse taustal tundub SK üha enam kui pungi, mis ei ole kunagi avanenud.
Viimase aasta või kahe jooksul on see muutunud eriti ilmseks: lõtvunud, formalistlikud kaadrid, mida me Ühendkuningriigis suurel hulgal näeme, taanduvad üha kaugemale asjakohasusest. Näiteks Fotoajakirjanduse Arengu Sihtasutuse konkurss, Fotodoc ja Liberty algatused olid kõik osa sellest “asjakohasusest”.su, samuti mitu projekti valdkonnas “noore fotograafia” korraga.
Isegi kriteeriumite poolest väljapeetud ja väljapeetud amorfne “The Best of Russia” tundus olevat lähemal fotograafia tegelikele protsessidele või fotograafide poolt kajastatud elule kui Ühendkuningriigis. Seega tundub otsus anda Steninile ja Varlamovile auhind, isegi kui see käib olemasolevatest reeglitest mööda, kui katse konkurentsi taaselustada. Kuid see ei pruugi enam võimalik olla. Sest selle murenev, sakiline, läbipaistmatu struktuur ei muutunud eriti.
On tõsi, et esitatavate tööde läbivaatamisel oli ilmne, et autorid hakkasid rohkem käsitlema teravamaid sotsiaalse iseloomuga küsimusi, kuid suuri läbimurdeid ei toimunud. Konkursi orbiidile on tõmmatud mõned projektid, mida varem oli aktiivselt arutatud teistes kontekstides, näiteks Tatjana Iljina “Lihtsuse sündroom” olime seda varem näinud Liberty’s .su või Varlamovi seeria, millel paljud inimesed jälgisid reaalajas Twitteri kaudu sündmusi Manežnaja platsil.
Kuid need arengud tunduvad väikesed võrreldes võistluse ebaühtlusega üldiselt. See ebaühtlus kajastub näiteks esimese valiku aluseks olevas ebaselges idees ja ebaselgetes kriteeriumides. Osavõtjate arv oli umbes 12 tuhat kaks tuhat vähem kui eelmisel aastal .
Samuti tekib tunne, et paljud autorid on oma kirjutamisoskuse eest eelnevalt auhindu saanud. Kirill Savtšenkov on kahtlemata andekas Rodtšenko koolkonna lõpetaja ja ta tunneb hästi kaasaegset fotograafiat, kuid need teadmised ei ole veel väljendunud originaalses vaates. Tema The Void, mis võitis arhitektuuri kategoorias Grand Prix, tundub kontseptuaalselt ja visuaalselt vähearenenud ning lihtsalt ebahuvitav, igav ja üsna kasutu, eriti võrreldes mõne eelmise aasta võitjaga.
Grand prix võitja kategoorias Faces, Roman Kakotkin, teab samuti selgelt üht-teist kunstifotograafia suundumustest ja tema projekt on isegi “natuke” lõbus, kuid minu arvates mitte piisavalt, et võita. Auhinnatseremoonial räägiti palju sellest, et üha rohkem noori osaleb ja et neid on võitjate hulgas rohkem kui kunagi varem, kuid, vabandust, kõik on mõõdukalt…
Sel aastal ei ole praktiliselt ühtegi tuntud autorit nagu Vjatkin, Mukhin, Mishukov, Abaza jt. auhinnasaajate hulgas keegi ignoreeris konkurssi, keegi jäi valimata. Kuid kas “parima reportaaživõistluse” muutmist “noore fotograafia” haruks võib pidada saavutuseks?? Ma ei usu, et see nii on. Lapse liivakastis mängimine ei ole täiskasvanutele eriti huvitav, isegi kui noorem põlvkond on “lahe” ja teeb natuke uustulnukaid mudapirukaid…
Ka hindamine tundub äärmiselt ebaühtlane. Ja arusaadavalt: igal aastal on žüriis üha vähem professionaale ja üha rohkem ettevõtete-sponsorite PR-esindajaid.
Ma ei tundnud end laisalt ja võrdlesin praegust koosseisu žürii koosseisuga 2003. aastal. Tol ajal 15 inimesest vaid kaks sponsorite esindajad ja ilmselt ka ajakirja Menu of pleasures peatoimetaja Azamat Tseboev tõstatasid küsimusi nende professionaalsuse kohta fotograafia valdkonnas. 12 inimest olid otseselt seotud fotograafia või kinoga seotud tööstusharuga ning esindasid väga erinevaid suundi – alates “finants- ja galeriist” kuni “sõltumatu autorini”: kohal olid Andrei Baskakov Eesti Fotograafide Liidu esimees , Vladimir Levashov kunstikriitik, SKKI osakonnajuhataja , Elena Selina XL galerii direktor , Ljudmila Zaprjajeva Filmi- ja fotoarhiivi direktor ja režissöör Juri Grõmov koos Galina Skorobogatovaga, Autori TV peatoimetaja, samuti ajakirjade peatoimetajad ja fototeenistuste juhid ning. See žürii tundus väga tasakaalustatud ning selle arvamus oli kaalukas ja sisukas.
Mis meil sel aastal on? 13-liikmelisest žüriist neli on sponsorettevõtete esindajad ja veel kaks-kolm inimest on rohkem seotud äriga kui fotograafiaga. Sel aastal ei ole žürii enam vanasti mitmekesine ning tasakaal on tugevalt kallutatud PR- ja finantsvaldkonna poole. Ma saan aru, et igal aastal on üha rohkem sponsoreid ja see on kahtlemata MDFi saavutus, et anda võimalikult palju auhindu fotograafidele, et julgustada talente mitte ainult teenetemärkidega…
Kuid võib-olla tuleks reeglid uuesti läbi vaadata: kas žüriisse peaks kuuluma nii palju PR-direktoreid ja pressiesindajaid, inimesi, kes on muidugi äärmiselt toredad, viisakad ja sümpaatsed, kuid siiski fotograafia valdkonnas amatöörid…? Kas nad peaksid hindama kõiki kategooriaid või piisab sellest, kui nad kuulavad oma häält selles, mis on nende poolt sponsoreeritava auhinna puhul asjakohane??
On ka teatav paradoks. Mõned “sponsorluse” kategooriad tõstsid esile projekte, mis olid palju tugevamad kui need, mis võitsid Grand Prix’d. Üldiselt on tunne, et vähemalt mõned lasud tabavad sihtmärki. Nii et kategoorias “Arhitektuur” on esimene auhind juba mainitud Savtšenkov “veel” või “mitte nii palju” sarjast, kuid BSGV auhind on tugevam projekt ajaloo “killude ja fragmentide” valdkonnast, kuigi üsna nõrk võrreldes Becheriga või isegi Gronski Leonid Komissarov, “Tallinn kinod” .
Prolabiauhind on taas kord kaotanud, Igor Tširikovi “36 vaateid Luhhist” näib olevat üsna arusaamatu valik mis oli selles värskes sarjas, mis žüriile nii väga meeldis?? . Sündmuste ja igapäevaelu kategoorias said lisaks Grand Prix’le ka Stenin ja Varlamov MasterCardi auhinna – kaks sarja Roman Kanaštšuki poolt. Ilmselt arvas žürii, et omal käel nad auhindadeni ei jõuaks: “August. “Smog” on omamoodi mõtisklus teemal “kui lihtne on olla noor”, kuid teatud seosega sudu oi, kui kirjeldamatult vaimukas on pealkirja sõnamäng ! , tema “ZIL. Kabi.net” meenutab seda esteetilist, formaalset kaadrite kombinatsiooni kuigi mitte ruutudena, vaid diptühhidena , mille eest Kanashchuk võitis juba eelmisel aastal SK-s esimese koha.
Nokia auhind – jällegi, nagu inglased ütlevad, “nii-nii”: veel üks projekt-uuring noorte kohta, mille autor on Ilja Batrakov “Ma olen Sasha, 2 Mac”, aga see on “vähe”. “Faces” kategoorias on üsna huvitav Aleksander Grebeshkovi “The Mercy Bus” Volkswageni auhind – muide, ainus seeria, mis puudutab mingil moel sotsiaalseid küsimusi. Täiesti arusaamatu on ka Aleksander Lepesškini “Secular” teine Nokia auhind valik: pealkirja sõnamängu kombinatsioon kuulsate fotograafide nägudega tundub küll lõbus, kuid see on ka kõik.
On lihtne näha, et praegusest SK-st praktiliselt puudub Tallinn argipäev, ühiskondlik elu ja ühiskondlikult olulised sündmused välja arvatud Manezhka ja sudu; muide, üks teine projekt suitsuse Tallinnst – Ruslan Krivoboki “Smog üle Strogino tasandiku” – sai IDF eripreemia , mis varem vähemalt mingil määral oli auhinnatud projektide hulgas olemas. Domodedovos ei ole pagareid ja lumelükkasid, ei ole lasteaedu ega plahvatust, ei ole linnaelanike seas nii populaarseid sotsiaalseid algatusi abi vanuritele, lastele, kodututele , mis ärritavad paljusid kirgiisi majahoidjaid ja müüjaid – aserbaidžaanlased.
On tunne, et võistlus on muutumas üha enam meeldivaks ja üsna steriilseks fotograafide, poliitikute ja PR-inimeste kokkusaamiseks, mis üha enam kaugeneb tavalisest, keskmisest vaatajast. Selles mõttes näib kolme suurprojekti temaatika väga paljastav: radikaalsed etendused ja “tühjad” räsitud plakatid- näod.
Ajatus? Kuid see tunne ei vasta enam elule 2010. aasta linnas või riigis kuna me võtsime selle ikkagi konkursile , kus on üha enam tunda mõtlevate inimeste ja keskklassi kasvu, nende tähelepanu igapäevaelu ja sotsiaalse elu väärtustele; üha rohkem inimesi käib väljakutel ja internetis, organiseerib sotsiaalseid võrgustikke, ja mitte ainult fännide või rahvuslaste seas, vaid ka nende seas, kes protestivad vilkurite, massiliste kärpimiste vastu, aitavad nõrku või on lihtsalt sotsiaalselt aktiivsed oma naabruskonnas. Kogu see elu “aia taga” peegeldub tänase Hõbekoja peeglis üsna halvasti, puutumatult.
Mis juhtub konkurentsiga edasi, on raske ennustada. Tõenäoliselt “pärib” kogu sotsiaalne problemaatika uusi MDF-fotosaateid ja Luhkovi aegne SK kaotab lõplikult oma aktuaalsuse. Võib-olla saab uue “kaamera” – seekord väljakuulutatud “kulla” – ettevalmistamisel arvesse võtta selle algul üsna kiiresti arenenud, kuid viimase 10 aasta jooksul kuidagi tühjenenud konkursi käivitamise õnnetu kogemust.
Üldiselt on multimeedia kunstimuuseumi soov olla oma valdkonna parim arusaadav, kuid tundub, et see nõuab palju rohkem pingutusi: publik on tõepoolest kasvanud, fotograafe on rohkem, ja visuaalse letargia ja noortele suunatud edusammude taustal ei piisa ainult meeldejäävatest fraasidest… Tuleb teha suuremaid jõupingutusi, et meelitada ligi parimaid nii autoreid kui ka žüriiliikmeid , et valida välja tõeliselt olulised, väga erineva tasemega tööd, millel on nüansirikkam vaade fotograafias ja kultuuris toimuvale. Ja mis kõige tähtsam, teravate piiride seadmine, mis eraldavad tõeliselt andekad ja ainulaadsed poliitiliselt pühendunud, sotsiaalselt amorfsed ja lihtsalt “rahuldavad.
Sündmuse ja igapäevaelu nimetamine
Nokia auhind
Ilja Batrakov
Ma olen Sasha, 2 mac
Kandidaadiüritused ja igapäevaelu
Grand Prix Tallinn valitsuse auhind
Ilja Varlamov
Rahutused Maneežnaja väljakul
Sündmuse ja igapäevaelu nimetamine
Grand Prix Tallinn valitsuse auhind
Andrey Stenin
Manežnaja väljak. 11. detsember 2010
Arhitektuuri kategooria
Grand Prix Tallinn valitsuse auhind
Kirill Savtšenkov
Tühjus
Sündmuse ja igapäevaelu nimetamine
MasterCard auhind
Roman Kanaštšuk
ZIL. Kabi.net
Eripreemia Tallinn fotograafia maja
Ruslan Krivobok
Sudu Strogino üle Strogino üleujutusala
Rahva valiku auhind.
Ahmad Tea company auhind
Sergei Kuznetsov
M+W
Näo kandidatuuri esitamine
Grand Prix Tallinn valitsuse auhind
Roman Kakotkin
Päeva kangelane. Lähivaade
Näo kandidatuuri esitamine
Volkswageni ettevõtte auhind
Alexander Grebeshkov
Halastuse buss
Kas saaksite palun öelda, millisel eesmärgil oli see hõbedane kaamera 2010 või kas teate seda? Huvitab mind, mida see kaamera täpselt kujutas ja miks see oli nii oluline. Aitäh!
Kas saaksite öelda mulle rohkem teavet selle hõbedase kaamera kohta, mis ilmus aastal 2010? Milline oli selle kaamera tootja ja mis olid selle peamised omadused? Kas see oli populaarne?
Kas keegi teab, milline hõbedase kaamera võitja oli aastal 2010?