Martin Parr on pärliotsija argipäeva meres

Kõige raskem on pildistada argipäeva, valides välja asju, mida me kipume tähelepanuta jätma või isegi ignoreerima; tüüpilist või erakordset, üllatavat või uut, keeles, millest keegi, olenemata rahvusest, aru ei saa. Ülemaailmne fototäht, inglane Martin Parr, jäädvustab näiliselt lihtsaid koduseid teemasid, mille ta muudab eluliseks metafooriks, üldistuseks, nähtuse või probleemi jutuks. Parr otsib ja seab oma töödes vastamisi “igapäevase propaganda”, “nagu on”, “oodatud” ja “ilmselge”, tuues need pinnale, sageli teravalt või isegi vulgaarselt, sundides vaatajat vaatama seda, mis on tema jaoks olnud lapsepõlvest saadik nähtamatu kultuuriline taust. Ta on kättesaadav ja demokraatlik. Tema looming on täis huumorit, irooniat, eneseirooniat ja groteski.

Martin Parr Magnum Photos/agentuur.fotograafGB. Inglismaa. Weymouth. Keeglimängu mängimine keegliväljakul. 1998.

Ühendkuningriik. Inglismaa. Weymouth. Pallide mäng murul. 1998

Kaasaegne Briti fotograaf ja fotoajakirjanik. Sündinud 23. mail 1952 Epsomis, Surrey, Inglismaa. Tema isa oli amatöörfotograaf, mistõttu Martin on tõenäoliselt juba 14-aastaselt unistanud dokumentaalfotode tegemisest.

Aastatel 1970-1973 õppis Parr fotograafiat Manchesteri Polütehnilises Ülikoolis, mis nüüdseks on tuntud kui Metropolitan.

Alates 1970ndate keskpaigast alustas ta karjääri professionaalse fotograafina ja õpetas ka fotograafiat.

Ta abiellus 1980. aastal Susan Mitchelliga ja neil sündis 1986. aastal tütar Ellen.

Martin Parr alustas mustvalge fotograafina ja tegi mitmeid edukaid projekte, sealhulgas “Halb ilm” 1982 ja “Õiglane päev” 1984 , kuid 1984. aastal hakkas ta pildistama värvifilme. Kaks aastat hiljem ilmub tema raamat “Last Resort: Photographs of New Brighton”.

Martin Parr on agentuuri Magnum Photos liige alates 1994. aastast ning alates 2008. aastast on ta Metropolitan University aukodoktor.

2004. aastal oli Parr Arles’i festivali fotokuraator. 2007. aastal pildistas ta Paul Smithi sügis-talvise 2007/2008 reklaamikampaania ja hiljem, 2008. aastal, Louis Vuittoni reklaami.

Ta on avaldanud ligi 50 pildiraamatut ja osalenud umbes 80 näitusel üle maailma.

Martin Parr on igapäevaelu dokumenteeriv fotograaf, kes on tuntud ka kui fotoprintide koguja ning fanaatiline raamatute ja fotoalbumite, banaalsete esemete, interjööride ja kohtade postkaartide koguja. Ta on nendega täitnud mitu korrust hoones, mida ta Londonis filmib. Parr on avaldanud selle kogumiku mitmes albumis ja eksponeerinud seda.

Alates 1997. aastast on Parr lavastanud, produtseerinud ja filminud Briti televisioonile ning 2006. aastal tootis ta väikese eelarvega mängufilmi “It’s Nice Up North”.

2012. aasta kevadel. Martin Para fotonäitus on väljas multimeedia kunstimuuseumis Tallinn üheksanda fotokuu Photobiennale 2012 raames.

Kõige raskem on tabada igapäevast, tuua pinnale see, mida me oleme harjunud tähelepanuta jätma või isegi ignoreerima; otsida tüüpilist või ebatavalist, üllatavat või uut, kasutades keelt, millega igaüks saab suhestuda, sõltumata oma etnilisest päritolust. Briti fotograaf Martin Parr, maailma fotograafia staar, võtab näiliselt lihtsaid, igapäevaseid teemasid, mis tänu temale muutuvad elavaks metafooriks, üldistuseks, nähtuse või probleemi jutustamiseks. Oma töödes otsib ja võitleb Parr “argipäeva propaganda”, “väljakujunenud”, “korraliku”, oodatud ja ilmselge vastu, tuues need pinnale, sageli teravalt või isegi vulgaarselt, sundides vaatajat vaatama seda, mis on tema jaoks olnud lapsepõlvest saadik nähtamatu kultuuriline taust. Ta on ligipääsetav ja demokraatlik. Tema looming on täis huumorit, irooniat, eneseirooniat ja groteski. Martin alustas oma karjääri fotograafina 70ndate keskel, 80ndate keskel läks ta üle “värvilisele” fotograafiale, erinevalt Euroopa fotoajakirjanduse mustvalgest. Ja tänaseni on ta alati uut nägemust ja uut visuaalset keelt otsides endiselt aktuaalne, ekspressiivne, paradoksaalne ja väga nõutud meister, kes tunneb teravalt kaasaegseid suundumusi ja määrab neid mitmel moel.

– Martin, sa oled fotograaf, kuraator, kollektsionäär, filmitegija ja isa. Kuidas teil õnnestub see kõik oma ellu ära mahutada??

– naerab Ma tõusen väga vara ja töötan väga kõvasti. Ma olen oma tööga kinnisidee.

– Ma ei ole millestki ilma jäänud?

– Ma ei usu: kuraator, toimetaja, fotograaf… Isa – ma ei ole kunagi varem kuulnud, et see oleks nimekirjas olnud! Aga miks mitte??

– Mis on teie lemmikteema??

– Fotograaf on muidugi minu lemmik.

– Olulisem kui perekond?

– See ei ole õiglane küsimus!

Naerab mõlemad

– Sa ei pea vastama..

– Ei, ei, ma vastan sellele hea meelega, see on lihtsalt ebaõiglane. Loomulikult on perekond oluline! Ja pärast seda olen fotograaf.

– Teie pere on huvitatud sellest, mida te teete?

– Jah, aga perekond ei ole tegelikult valikuvõimalus: see on nii suur osa minu elust. Mu naine ja partner lähevad minuga väga harva kuhugi. Mõnikord, kuid harva. Talle ei meeldi lennata, talle ei meeldi olla “proua Martin Parr” ja lihtsalt kohal olla. Nii et ta valib väga hoolikalt, kuhu minna, ta saadab mind väga suurtele üritustele, kõik muu jätab ta vahele.

– Kas teie laps tegeleb fotograafiaga??

– Ei. Mul on tütar, ta on kokk ja ta ei tee pilte.

– Lülitame ümber fotograafiale. Mis teid selles ärritab ja mis teid ärritab??

– Tegelikult on väga vähe, mis mind häirib. Mul on privilegeeritud positsioon: ma reisin ja pildistan üle kogu maailma, saan selle eest tasu, seisan platvormil, mille olen aastate jooksul välja töötanud. Seega ei ärrita mind miski fotograafias, vastupidi, ma tunnen end fantastiliselt õnnelikuna, et saan oma tööd jagada.

– Suur osa teie tööst hõlmab projekte. Te töötate komisjonitasu alusel, tellimuse alusel?

– Jah, see on tõsi, et hetkel töötan ma rohkem kultuuriprojektide kui ajakirjade kallal. Mind kutsutakse tegema sarja või võib-olla raamatut teatud koha kohta ja seejärel esitama seda, raamatut, selles kohas. Kõigepealt lähen sinna kaheks-kolmeks nädalaks tööle ja siis tulen tagasi esitlusele. Mul on oma projektid ja ideed, mida ma järk-järgult kokku panen ja mis lõpuks muutuvad raamatuteks, näitusteks ja muudeks projektideks. Mõlemad töötavad paralleelselt, mõnikord ka kattuvalt. Mul on alati mitu projekti korraga töös; näiteks on mul 2012. aastal kavas välja anda viis raamatut. Ma pean kogu aeg vaatama ja sorteerima pildistamisi, rääkima disaineriga, kuraatoritega, korraldajatega – see on tõeline töö. Mul on isegi kontor Londonis ja kaks ja pool töötajat, kes aitavad mind.

– Enamik teie projekte põhineb teie ideedel?

Martin Parr Magnum Photos/agentuur.fotograaf

UNGARI. Budapest. Szechenyi soojaveekeskused 1997

Ungari. Budapest. Széchenyi vannid 1997

– Tegelikult on see enamasti minu ideede ja tellimustööde segu. Näiteks kui mind kutsuti Atlantasse, ei öelnud mulle keegi täpselt, mida pildistada, ja see oli minu idee. Klient aitas mul tööd toota, korraldas juurdepääsu. Mõnikord on mul oma ideed ja kliendil on oma, me arutame neid ja siis koostame tiheda ajakava, sest ma eelistan töötada suure surve all. Tavaliselt pildistan ma iga päev hommikul 8st kuni südaööni, et saada oma tööst kõige rohkem kasu.

– Üks projekt või mitu korraga?

– Mul on alati mitu projekti pooleli. Kuid ma ei saa korraga pildistada rohkem kui ühte projekti. Aga ma pean täitma lüngad oma ajakavas. Järgmiseks aastaks on mul juba 7 või 8 projekti plaanis, mõned lühikesed, mõned pikad. Mul on väga segane elu, ma olen väga üleolev selles osas, mida ma arvan, et ma mahun sinna sisse. naerab .

– Sa jälgid oma projekte?

– Ma toimetan ja juhendan oma tööd ja enamikku oma projektidest ise, kuid sageli töötan ka koos toimetajaga, kellega jagan kogemusi, ning töötan peaaegu alati meeskonnaga, kuhu kuuluvad tingimata ka disainer ja toimetaja.

– Sulle meeldivad teiste inimeste fotod sama palju kui sinu enda omad?

– Loomulikult! Mulle meeldib teiste inimeste töö ja see on viinud mind kuraatoritööde juurde, sest mind häirib, kui tõsised noored fotograafid ei saa oma projekte ellu viia.

– Te töötate teiste inimeste arhiividega?

– Ma tavaliselt ei vaata teiste inimeste arhiive, vaid püüan leida uusi fotograafe ja neid eksponeerida või avaldada. See on peaaegu alati täielik töö, mõnikord aitan valiku tegemisel, kuid püüan mitte sattuda teiste inimeste arhiivi.

– Kuidas ühendate oma tööd fotograafina ja kuraatoritöödega??

– Fotograafi töö on põhiline, järelevalve ja valimine on midagi, mida ma mõnikord varahommikul teen, noh, on ka spetsialiseeritud reisid. Tulin just Hiinast tagasi, osaliselt pildistasin, osaliselt töötasin oma Hiina-teemalise raamatu kallal, kohtusin fotograafidega, kuraatoritega, käisin raamatupoodides ja kaupmeestega, töötasin koos oma partneriga Pekingis.

– Uued inimesed, uued avastused?

– Jah, alati!

– Kas otsite uusi fotonimesid Eestil??

– Ma otsin alati uusi töid ja uusi nimesid, ükskõik, kust nad ka ei tuleksid. Selles mõttes ei erine Eesti teistest riikidest.

– Teil on sellel reisil missioon?

– Seal on kaubanduslik ülesanne, rohkem loenguid ja seminare. Minu jaoks on see võimalus näha, mis siin toimub, vaadata uusi albumeid, raamatuid… Ma otsin alati midagi uut.

– Magnumi arhiivi järgi otsustades on teie esimesed fotod Eestil tehtud 92. aastal..

– Ma ei mäleta täpseid kuupäevi, aga jah, tundub, et see on tõsi..

– Te käisite Eestil mitu korda pärast seda, 90ndate keskel ja lõpus, 2000ndate alguses..

– Te tunnete minu reiside kohta paremini kui mina! naerab .

– Vaatasin just läbi teie arhiivi Magnumi veebilehel. Kas Eesti on teie arvates muutunud??

– Loomulikult on Eesti muutunud rikkamaks, rikkuse märk on liiklus. Ja te olete liikluse ja ummikute kuningad!

– Kuidas on lood Tokyoga ja pikima liiklusummiku rekordiga??

– Ei, Tokio ei ole midagi võrreldes Tallinnga, seal võib olla kõige pikemad liiklusummikud, kuid Tokyos ei ole liiklus kunagi probleemiks, kuid Tallinns on see katastroof!

– Mis ei ole muutunud??

– Eesti on ikka veel Eesti, jumal tänatud! Rohkem infot muudatuste kohta. Toit, hea toit on väga kallis, aga kui ma esimest korda siia tulin, ma arvan, et see oli 90ndate alguses, oli toit halb, lihtsalt kohutav, peaaegu söömata..

– Mõned inimesed igatsevad seda toitu..

– Ma olen seda näinud, ma saan aru, et nostalgia kommunistlike aegade järele on paratamatu, kuid mul ei ole mingit igatsust selle toidu järele ja ma ei ole üllatunud, et Tallinn McDonald’s oli nii edukas, kui ta esimest korda 90ndate alguses avati.

– Te planeerite Eestiga seotud projekte?

– Midagi konkreetset veel ei ole, aga ma tahaksin siin teha suure näituse. Eesti on väga elav fototurg, mis on täis entusiasmi, ma ootan väga, mis saab toimuma Houstonis kogu Eesti fotofestil. Eesti on üks võtmeriike fotograafia maailmas, koht, mida tuleb nüüd väga hoolikalt jälgida, koht, kus tõsiseid näitusi on väga hea näidata.

– Kas te oskate nimetada oma lemmik Eesti fotograafid??

– Olen näinud palju, minu kollektsioonis on terve riiul pühendatud Eesti fotograafidele, kõik alates Rodtšenkost kuni kaasaegsete meistriteni, aga, vabandust, mul on Eesti nimedega raske…

– Vahetame teemat ja räägime digiajastust. Sa pildistad ikka veel filmile?

– Ei, ma ei ole kolm või neli aastat filmi teinud.

– 2007. aastal ütlesite, et Flickr* muutub ohuks agentuuridele nagu Getty Images ja nüüd on Flickr ja Getty üks ja sama**. Milline on olla prohvet??

– Prohvet?!

– Te ennustasite, et sotsiaalsed fotohosting saidid nagu Flickr hakkavad tõsiselt konkureerima suurte agentuuride turul.

– Ma mäletan ähmaselt, et ma olen seda öelnud, ma ei ole üldse prohvet, aga see on täiesti mõistlik – olles üles ehitanud fotokogu, müües seda.

– Ja mis saab edasi?

– Digitaalne hakkab kasvama, see on fantastiliselt demokraatlik. Selle aja jooksul, mil ma olen pildistanud, on fotograafia publik ja fotograafide arv kasvanud kujuteldamatutesse mõõtmetesse. Nüüd, Interneti ajastul, on kõigil lihtsam ja odavam levitamismehhanism. Mul on väga hea meel, et ma levitan fotograafiat ja ma ei näe seda mingil moel ohuna endale või fotograafiale endale. Mul on väga hea meel, et see toimub, minu peamine publik võib nüüd olla teised fotograafid, mis on kõige lojaalsem publik. Loomulikult ei taha ma olla gettos, ma tahan, et mul oleks võimalikult lai publik, aga ma tean, et fotograafid on väga tähelepanelikud ja lojaalsed teiste fotograafide suhtes.

– Sa kasutad sotsiaalvõrgustikke oma fotode jagamiseks?

– Ei, kuid Magnumi veebisait magnumphotos.com on kõigile kättesaadav ja seal on 25 000 fotot minust, ja kui keegi tahab näha palju Martin Parri fotosid, siis on tal see võimalus. Mul on ka grupp Flickris – nimega Martin Parr WE Love U //flickr.com/groups/martinparr .

– Nii et Flickr ei ole oht fotograafiale?

– Absoluutselt mitte! Flickr on üks huvitavamaid platvorme, mis fotograafidel on.

– Paljud fotograafid kardavad fotograafia massilist sissevoolu..

– Jah, paljud inimesed on hirmul, aga ma olen ainult õnnelik selle sissevoolu üle. Minu arvates on rumal karta, sest fotograafia kõige huvitavam ja tähtsam omadus on selle pidev kasv ja demokratiseerimine.

– Mida arvate massilisest samizdatist, mida arvate sellistest teenustest nagu blurb.com***?

– Suurepärane, see on lihtsalt suurepärane! Eesti fotograafia üks külg, mis takistab selle arengut nii nagu ülejäänud maailma fotograafia, on see, et Eesti fotograafid ei tegele piisavalt oma tööde avaldamise ja reklaamimisega, nad ei ole mõistnud, kui tõhusad ja huvitavad võivad olla uued levitamise viisid. Kuid ma loodan, et olukord paraneb varsti.

– Te avaldate oma projekte?

– Ei, aga ainult sellepärast, et mul on väga vedanud: mul ei ole puudust kirjastajatest. Kuid on ka erandeid, näiteks eelmisel aastal tegime ühe sõbraga koos raamatu blurbile ja see oli õige otsus.

– Sellised teenused nagu blurb.com, asendab raamatutööstuse?

– Ei, nad täiendavad seda. Veebilehel.com avaldab üle miljoni raamatu aastas, see on lihtsalt fenomenaalne! Ja ärge unustage, et me vajame halbu raamatuid, et mõista paremini häid raamatuid. Nii et kogu see konkurents ja levitamine on fotograafia jaoks hea, sest ainult halba võrreldes saame hinnata head.

– Praegu on täiesti uus turg: rakendused tahvelarvutitele ja muudele mobiilseadmetele. Te liigute selles suunas?

– On mitmeid pakkumisi – nii Magnumile kui ka minule – taotluste esitamiseks, mul ei ole sellega probleemi. Aga ma arvan, et raamat on ikkagi füüsiline objekt, mis teeb selle töö heaks. Ma tean, et viimasel kümnel aastal on huvi raamatute, kirjastamise, kogumise ja kogumise vastu õitsenud. Rakendused ei asenda kunagi raamatut, kuid nad täiendavad seda turgu.

– Ajalehtede ja ajakirjade toimetuste eelarved on viimastel aastatel drastiliselt vähenenud. Kas see on teie tööd kuidagi mõjutanud??

– Loomulikult töötan ma nüüd palju vähem ajakirjade jaoks. Kuid ajakirjade asendamiseks on idee avaldada oma projekte ja, nagu ma ütlesin, kultuuriprojekte. See on palju huvitavam töö kui toimetuse töö: sul on rohkem vabadust ja aega, saad tõsisemalt töötada, saad rohkem palka. Mõne ajakirjas ilmuva lehe asemel võite loota oma töö tulemuseks raamatut. Tegelikult on see ainult hea uudis. Kõike seda, mida teised mustaks värvivad, pean ma heaks uudiseks ja edasiminekuks.

– Kaks viimast küsimust: Kas olete oma karjääri jooksul teinud mingeid vigu, millest tahaksite meile rääkida või mille eest teisi hoiatada??

– naerab Ma ei tea vigadest!

– Nõuanne tulevastele fotograafidele või esimene nõuanne, mida annate oma õpilastele?

– Töötage kõvasti ja armastage seda, mida teete. Ole enda vastu aus. Probleem on selles, et enamik õpilasi ei tööta üldse, nad ei tea, mida tähendab töötamine. Probleem on selles, et fotograafi elukutse näeb välja väga suurejooneline ja värviline karjäär. Inimesed arvavad, et see on lihtne: võta kaamera ja mine pildistama. Kuid te ei saa tegelikult varjata, kui palju tööd on tehtud fotograafia kallal, või õigemini, te ei saa varjata, kui vähe tööd on tehtud projekti kallal. Seda saab alati näha. Fotograafia puhul on huvitav see, et see on nii kõige lihtsam kui ka kõige raskem.

Martin Parr. Seeriast “Viimane varjupaik: New Brightoni fotod”. 1983-1985.

Martin Parr Magnum Photos viisakuselt

Martin Parr. Sarjast “Viimane varjupaik”. New Brightoni fotod”. 1983-1985.

C Martin Parr Magnum Photo

s

Fotod sarjast “Viimane varjupaik. Tallinn multimeediakunstimuuseumi poolt pakutud seeria “New Brighton Photos”. Martin Parri fotonäitus on osa üheksandast Fotokuu FotoBiennaalist 2012.

Tänud ka fotograafile fotode esitamise eest.

MÄRKUSED:

* Flickr on teenus, mis võimaldab kasutajatel salvestada ja jagada digitaalseid fotosid ja videoid. Üks populaarsemaid saite blogijate jaoks fotode postitamiseks. 4. augusti 2011 seisuga oli teenuse kasutuses üle 6 miljardi inimese. üleslaetud piltide kohta. Flickri on omandanud Yahoo! Märts 2005.

Vikipeedia, /.wikipedia.org/wiki/Flickr

** 2008. aastal teatasid Flickr ja Getty Images oma kavatsusest teha tihedamat koostööd fotograafia valdkonnas. GI ütles, et nad kasutavad hea meelega mis tahes Flickr-kollektsioone, mis nende arvates kõige paremini sobivad kuulsate varude standarditele. GI toimetajad on uurinud kasutajate kollektsioone parimate stockpiltide leidmiseks, võtnud ühendust autoritega ja pakkunud neile võimalust sõlmida leping nende fotode müümiseks GI-s. Rohkem kui 100 000 pilti kahe aasta jooksul GI kollektsioonis. Tänapäeval saab iga Flickri kasutaja pakkuda oma fotosid müügiks, valides võimaluse “Request to License” litsentsitaotlus .

*** Ameerika veebilehe reklaamkiri.com on spetsialiseerunud mis tahes formaadis ja sisuga autoriraamatute tootmisele väikestes tiraažides alates ühest eksemplarist . Sait annab teile ka võimaluse oma raamatut müügiks panna.