Nikoni objektiivis: Valge mere ääres koos Aleksander Semjonoviga

Nikon ja My Planet esitlevad uut peadpööritavat projekti. Kümme tuntud Eesti fotograafi asuvad Eesti kõige hingematvamaid vaateid otsima.

Tutvu Aleksander Semjonoviga, selgrootute zooloogia osakonna lõpetajaga, veealuse fotograafiga ja Tallinn Riikliku Ülikooli Valge mere bioloogilise jaama sukeldumisteenistuse juhatajaga.

Alexander räägib meile, mis on teaduslik fotograafia, kuidas Nikoni seadmed aitavad teadlastel uurida mereelu ning annab üksikasjalikke juhiseid, kus ja kuidas pildistada põhjatulesid.

– Jaam on tsivilisatsioonist kaugel, teed puuduvad. Milline meelelahutus teil siin on, võite näiteks jalutama minna?

– On hooaja lõpp, see on kõige ilusam aeg Valge mere ääres. Mets hakkab juba kollaseks, punaseks muutuma, ja see toimub kihtide kaupa: teil on lingukesed, altpoolt punased kanarbikud, ülaltpoolt kollased kased, tumedad kuused… Mõnikord läheme järve ujuma. See on väga kena koht, saab näha nii päikeseloojanguid kui ka taevast, ja seal on ruumi, millest jaamas on suur puudus, see on ainus avatud koht ümbruses. Järv on jaamast vaid paari kilomeetri kaugusel ja siia on lihtne tulla õhtul pärast sukeldumist, lihtsalt ujuma, marju sööma.

– Sa töötad imelises kohas, mis paneb sind pildistama. Te olete huvitatud maastikufotograafiast?

-Minu puhul on maastikud rohkem hinge jaoks. Veealune fotograafia on töö, hobi ja eluviis ning maastikke pildistan ainult siis, kui mul on vaba aega. Mulle meeldib öösel pildistada põhjatulesid, viimasel ajal on need siin väga head olnud. Projekti “Photo Expedition Russia” filmimise ajal. Nikon objektiivis” oleme väga õnnelikud. Seal oli väga tugev taevane sära. Tulime välja muulile ja nägime, et kogu taevas säras heledates värvides, me jooksime muidugi kaamerate järele. See oli tõesti fantastiline: 12 tööaasta jooksul olen midagi sellist näinud vaid paar korda.

– Räägi algajatele fotograafidele, kuidas püüda põhjavalgustust.

– Sügisel peetakse kuriteoks magada Valge mere ääres, sest siin on väga sagedased põhjavalgused. Ei ole muidugi nii, et see on ka õigeaegne, kuid, on saite, mis ennustavad ionosfääri aktiivsust. Kui toimub päikeseplahvatus, on kolme päeva pärast põhjapiiril särasoojangud. Jälgin neid ennustusi ja kui sära on üle kahe või kolme või nelja, lähen statiiviga välja muulile. Ja kogu taevas on tuled horisondist horisondini, tohutud triibud, kõik see kõnnib, helendab, tantsib. Sa paned selle internetti ja kõik inimesed ütlevad: “Oh, jumal, ma tahan seda nii väga oma silmaga näha”! Jumal, milline õnnelik mees sa oled!”.

– Seda saab pildistada kaameraga või mobiiltelefoniga või peaks olema selleks hea tehnika?

– Parim muidugi siis, kui teil on kiireid objektiive ja kaameraid, mis suudavad pildistada kõrge ISO juures ilma müra tekitamata. Nikon 810 on täiesti vinge.

– Ütle mulle, millega sa jaamas tegeled?? Mis on teaduslik fotograafia?

– Ma teen nn teaduslikku veealust fotograafiat. Ma ei pea lihtsalt sukelduma vee alla, leidma mõne maailma kõige ilusama meduusi, seda pildistama ja siis võitma konkursi või müüma seda kuskil… Seda ma muidugi teen: see on väga hea abi ja hea elatusallikas. Kuid minu põhitööks on teaduse ja hariduse jaoks tehtud fotod, mis lähevad teadusartiklitesse ja entsüklopeediasse ning mida kasutatakse loengutes ja esitlustes üliõpilastele ja kooliõpilastele. Olen ise üsna aktiivne teaduse populariseerimisel: pean loenguid koolides ja teadusfestivalidel, teen ilusaid esitlusi ja töötan koos institutsioonidega, kes tellivad teatud olendite fotosid.

– Kuidas toimub veealune pildistamine?. Millised sammud, mis järgneb millele?

– Sukeldumise ajal ei ole meie ülesanne mitte ainult pildistada veealust maailma selle elupaigas, vaid ka koguda materjali laboris filmimiseks. Me korjame loomad purkidesse või kottidesse ja toome nad jaama ja pildistame neid igast küljest, et näidata nende anatoomiat entsüklopeediate ja atlaste jaoks, teadusartiklite jaoks. Paljud loomad elavad kividel või maa sees, neid tuleb otsida, ümber pöörata, sealt välja võtta, koguda erivarustusega. Ja muidugi, jah, sa pead valima kõige ilusamad neist, kellel on kõik jalad ja käed terved. Loomulikult püüame pildistada vee all, kus loomad tunnevad end hästi, on rahulikud ja käituvad nii, nagu nad käituvad päriselus. Kuid suur osa minu tööst on teaduslaboratooriumide pildistamine, enamasti muidugi makrofotod.

– Vee all pildistamisest ei piisa?

Laboris võite tulistada objekti nii kaua, kui soovite. Mõnikord saan ma õige kaadri pärast 300-500 lasku. Ja muidugi ei pea sa seda pilti photoshopis kõigest sellest mudast, mülkast, puhastama. Üldiselt on see üsna mugav. Kuid kahjuks ei saa me laboris üldse reprodutseerida tingimusi, mis loomadel on vee all…

– Ja mis puudutab varustust, välgud, objektiivid, mida te kasutate??

– Nikoni kaamera sees on täiesti hämmastav välklambi juhtimissüsteem. Tavaliselt vajan ma laboris vähemalt kahte välklambi, või eelistatavalt kolme või nelja, eriti suurte objektide puhul. Otse kaamerast saan ma nende välkude väljundit juhtida menüüsüsteemi abil, lülitades täielikult välja kaamera välgu, mis ainult käivitab teised välgud, kuid annab ise vähe või üldse mitte mingit valgust. Ülemine välklambi ei peegeldu vees, vaid ainult külgvalgustus, mis annab just õige koguse valgust! Mul on lihtsalt hullult hea meel, et nad selle sisse ehitasid. See on päris lahe.

– Jah, Aleksander, aga sellise foto tegemine on pool tööd, sa peaksid seda õigesti tegema, et see oleks tõesti suurejooneline.

– Üks parimaid ja huvitavamaid asju vee all pildistamise juures on vaadata ja töödelda oma fotosid suurel monitoril, kui näed kõiki detaile, mida Nikon optika suudab edasi anda. 810 36 megapiksline on fantastiline, saate näha üksikuid rakke meduuside telgitagustes. Vee all ei näe seda lihtsalt silmadega, aga fotodel on kõik näha.

Loomulikult peab iga pilt olema viimistletud, sest veealusel pildistamisel on omad eripärad: hõljuv aine, mustus, orgaanilised ained, väikesed koorikloomad… See kõik tuleb puhastada, et saada täiuslik pilt, mis sobiks entsüklopeediasse või õpikusse. Sa pead natuke parandama värve, kontrasti ja taset, sest vee all isegi see väike kiht, mis on objekti ja objektiivi vahel, neelab juba osa spektrist. Järeltöötlus on sama oluline kui fotograafia ise.