Paula. Foto mälu järgi

Suunad kaasaegse kunsti jaoks kulgevad pilgu kiirusega. Ekstsentriline karneval, tuhanded kostüümid, kultuuride, žanrite, stiilide, tehnikate maskeraad… Uute ideede, laenatud kaaslase, moodsate aksessuaaride ja muude koostisainete abil loodud mõõtmatut illusiooni. Need elemendid, mis kas vastastikku mõjutavad või välistavad teineteist, asendavad vana Euroopa kunsti mütopoeetilist sisu ja vähendavad ülekaalukat kaubanduslikku eesmärki. Postmodernism keskendus kattuvusvälja jäädvustamisele ja uurimisele. Hendrik Kerstens valib kunsti vanade hollandi meistrite ja kaasaegse portreekunsti hulgast.

Ja kui Epson minu pidev näituse- ja loominguline sponsor andis mulle Perfection V10/V100 fotoskänneri ilma integreeritud slaidiseadmeta , lihtsustus nägude skaneerimine oluliselt. See skanner on kerge ja seda on lihtne kanda pikkade vahemaade taha ning selle kinnituse disain võimaldab 90º ja 180º avanemist. Kuid peamine eelis on see, et seda saab paigutada vertikaalselt. Pärast seda said minu modellideks mitte ainult mina ja mu pereliikmed, vaid ka sõbrad, kaasfotograafid ja tuttavad, kes olid uudishimulikud end uues pildiformaadis näha.

Ma tegin oma esimesed skaneeritud portreed üsna spontaanselt ja ebaregulaarselt. Kuid aastate jooksul olen ma süEestinud üha sügavamale ja sügavamale loomeprotsessi. Just siis tekkis mul idee kahe projekti jaoks, “Transfiguration” ja “Identity”, mille kallal ma töötan tänaseni. Projekti “Transfiguration” raames uuriti maali ja fotograafia vastastikmõju; täpsemalt öeldes püüti ümber hinnata mineviku kunstnike portreid koos kaasaegse skaneerimistehnika abil tehtud kaasaegsete fotograafiliste portreedega.

See on ka katse leida emotsionaalseid ja psühholoogilisi seoseid erinevate ajastute inimeste vahel ning luua uusi kujundlikke analoogiaid ajalises kõrvutuses. Ja “Identiteet” on tuttavate nägude ülekandmine ja kunstiline projektsioon uutesse semantilistesse, emotsionaalsetesse ja kunstilistesse kontekstidesse. Pikad säriajad pildistamisel ja enamasti suletud silmad võimaldasid mul keskenduda oma tegelaste sisemisele seisundile.

Pehme “põhjavalgus” kujundab delikaatselt tüdruku nägu. Vaatajaid võrgutava pilguga… Hendrik Kerstens’i galerii – fotograafi tütre portreed… Unistav või rahulik, vaoshoitud, uhke või tagasihoidlik, tugev, kuid nõrk – Paula vaatab hollandi meistri “lõuendeid” eksponeeritud näitusel. Daam kannab keerulisi peakatteid: ta kannab peas valget kilekotti, mille käed on üles tõstetud, mis annab sellele antiikse kapuutsi kuju; ta kannab loori nagu nunna loor; tema juuksed on mähitud kilega nagu turban või võrk. Kaasaegsus ja samal ajal ajatu ilu on Kerstens’i teoste võlu ning tema leidlikkus näib olevat piiritu.

Tänapäeval on kunstilise fotograafia tendentsiaalsus ja gigantomaania pööratud kiireloomuliste teemade poole, mis käsitlevad globaliseerumise teravaid probleeme ja sotsiaalsete suhete keerukust meie poliitiliselt korrektses, kuid mitte väga tolerantses maailmas. Tagasipöördumine esmaste ja oluliste kunstiväärtuste juurde ei ole enam paljude loojate huvides. Tagasipöördumine minevikku, dialoog klassikalise visuaalse pärandi traditsioonidega ja, apropos, ammu kadunud humanismi otsimine.

Varase Madalmaade maalikunsti uudsus seisnes esemete pindade hoolikas “kirjeldamises” ja plastilisuses, mis saavutati hoolikalt uuritud ja rakendatud valgusefektide abil. Seetõttu “sobib” fotograaf, kelle peamine väljendusvahend on valgus, nii edukalt vanade meistrite ritta. Maalimine pildilt on kuulus trikk, Kerstens võtab pildi pildilt, õigemini pildi mälestusest, selle “meeldejäävast valust”..

Tal on ainult üks kangelanna, keda ta peab oma elu jooksul jälgima. Paula seeria kallal töötades maalib fotograaf ühe inimese monoportreed. Kerstens proovib oma rekvisiite, nagu paneks ta oma tütrele lastelavastust ette, kuid aeg on hädavajalik. Aeg ajaloos, millele fotograaf viitab, ja aeg inimajaloos, aeg, mil ta Paula pildistab. Tüdrukust saab epohhi ja samaaegselt kaasaegse konteksti objekt ja subjekt.

Moodne fusion: psühholoogiline portree ja žanri “kunstiline rekonstrueerimine”. Kas vaataja peab ära arvama autori repliigid, otsima paralleele mõne suure hollandi teoseid? Selleks ei ole vajadust. Otsest liigendust siin ei ole. Tegelikult on “historitsismi” võtmeks renessanss- ja barokkstiilis peakatete prototüübid.

“Modernsus”, sealhulgas kaasaegne kunst, algab teatavasti uue suhtumisega asjadesse. Kuid ainult realistlik esteetika – ja fotograafial oli sellega palju pistmist – andis tavalisele, lihtsale asjale väärtuse väljenduse, mis varem oli reserveeritud kultusobjektidele ja kunstiteostele. Vanas Euroopas olid moe tipus alati peakatted. Paula kannab koonusekujulist lambivarju, alumiiniumfooliumist või kangast valmistatud mütsi ja rätikut, mis on seotud ristikujulise rätikuga.

Rahvusmütsi klassikaline kuju kehastas Hollandi kontseptsiooni naiselikust voorusest ja ilust. Paula kannab midagi, mis meenutab luksuslikku “veskikivi”, mida nimetati suureks pitsikaeluseks, mida Flandrias kuni 18. sajandini nii mehed kui ka naised hea meelega kandsid. Kõik need mitmekordsed tõlgendused – kokkusobimatud “võltsingud” – ei ärrita, vaid panevad vaataja mõtlema peenele kultuurilisele irooniale, millega autor käsitleb oma suurt pärandit, jäädes samas täiesti tõsiseltvõetavaks.

Kerstens on jätnud meile Paula tõelise näo ilma meigi, moe ja feminismita! Tema kahvatu nahk, käed ja õlad näivad olevat pimedusest välja tõstetud. See on alabastrimask, mis ei ole lihtsalt sinu näo külge kinnitatud, vaid on nii kinni, et seda on võimatu maha võtta. Sama, mis pärines suurelt hollandlaselt. Kerstens justkui lükkab ümber levinud uskumuse, et kaamerad ei valeta kunagi – tema kaamera petab, andes fiktsiooni edasi kui reaalsust ja reaalsust kui väljamõeldist. Aga kas see ei olegi tõeline kunst??