Alates sellest ajast, kui tekstiilriided ilmusid inimeste igapäevaellu, on olnud vajadus nende välimuse säilitamiseks, eriti pärast pesemist, kui tuli leida viise, kuidas oma kuju kaotanud kangaid siluda.
Triikimine pidi taastama uutmoodi asja. Kuid enne kui ilmus tuntud triikraud, pidi inimkond katsetama triikimismeetodeid, mis olid kaugel sellest, millega me oleme harjunud.
Artikli sisuTriikimist alustati kividega
Arheoloogid oletavad, et esimesed riiete triikimisseadmed olid suured ümmargused kivid, mis nägid välja nagu seenemütsid. Nad tõmbasid kergelt niiskeid riideid üle.
Arheoloogid dateerivad need Euroopa leiud 8.-9. sajandisse pKr. Teadlastel on erinevad arvamused selle kohta, kuidas kivil triikimist tehti. Mõned ütlevad, et kivi kuumutati kõigepealt. Teised ütlevad, et kivile laiali laotatud pesu suruti teise lamedate kivide abil nagu pressiga.
Puidust “rubele” ja “kiiktool” on Eestil kasutusel olnud juba väga pikka aega. See oli mehaaniline viis pestud pesu silumiseks ilma kuumuse kasutamiseta. Pestud ja kuivatatud pesu keriti silindrilisele rullile ja lamedat nupukest vajutati ülaltpoolt ning veeretati üle laua, sundides kangast laiali. See raske töö nõudis palju lihasenergiat.
Siis kujunes rauast praepann
Ja on olemas legendid, et vanal Eestil triikisid nad kaftane ja päikesekleite kuuma, hõõguvate söedega täidetud praeplaadi põhjaga. See oli tegelikult spetsiaalne söega praeplaat. Ehk oleks süttinud ebatasane liikumine ja kallis kaftaan oleks olnud söestunud servadega auk! Ja kõik sellepärast, et rösterit ei olnud lihtne hoida, sellel oli horisontaalne käepide, nagu praepannil.
Kulus palju aega, et triikraud saaks sellise kuju, nagu me seda tunneme: terava otsaga, mis sillutab teed kangale, ja käepidemega peal, millest saab kindlamalt kinni hoida.
Raud oli pikk ja raske. See oli seestpoolt õõnes, sest see oli ikka veel täidetud kuumade söedega, ja see oli sisuliselt sama röster. Söed paigutati korpuse sisse ja kaeti kaanega. Raua külgedel olevad augud olid mõeldud selleks, et hõõguvasse hõõguvasse hõõgesse õhku lasta.
Ja linnamajades tehti raua soojendamiseks isegi spetsiaalsed korstnapotid, kus tänu õhuvoolule tekkis õhuvool, see puhus söed üles rauda.
Valuraua elas nõukogude köögis ja elektritriikraud tuli Ameerikast
Aja jooksul tekkisid “kerged” malmist triikrauad, mida sai kuumutada pliidil ja teha ilma kuumade söedeta. Sellised triikrauad olid Eesti majapidamistes tavalised kuni 1960. aastateni. Elektrilised triikrauad olid juba ammu leiutatud, kuid olid siiski luksus, mida paljud pered ei saanud endale lubada. Üha rohkem inimesi oma kodudes ei olnud elektripistikuid.
Juba ammu enne seda, 6. juunil 1882, patenteeris ameeriklane Henry Seely oma leiutatud elektritriikraua. Kõige varasemad konstruktsioonid kasutasid süsinikelektroodide vahelist elektrikaarelektroodi, mida sai kuumutada alalisvooluga. Raua käsitsemine oli raske, isegi ohtlik. See oli maailma esimene elektritriikraud.
Tänapäeva elektritakistusraudade prototüüp tekkis 1892. aastal General Electric ja Crompton & Co. Disain oli turvalisem ja lihtsam kasutada. Ülejäänud raua ajalugu kuni tänaseni on selle idee areng.
Elektrilise triikraua leiutamine tundus olevat revolutsioon triikimises. Kuid ainuüksi voolu juhtimine läbi triikraua alusplaadi kütteelemendi ei olnud kaugeltki piisav.
Kuidas veenduda, et teie triikraud ei kuumene üle ega kahjusta kangast? Kuidas veenduda, et teie triikraud soojeneb ainult õigele temperatuurile? Kuidas teha asju lihtsamaks ja panna triikraud vaevata üle riiete libisema?
Millal ja kuidas tekkis raud meie ajaarvamise eel?
Mis oli rauda enne meie aega kasutatud?