Rozovi fotokriitika: Pildi teeb mitte kaamera, vaid fotograaf

Veerg “Fotokriitika” juhib Georgi Rozov, tuntud fotograaf ja õpetaja, populaarsete raamatute autor fototehnika ja -kunsti kohta. Selles fotokonkursis vaadatakse ajakirja “Foto&Tehnoloogia” lugejate poolt üleslaetud pilte, mille tulemused avaldati numbris № 07 45 2013

.

Kriitik ei ole minu meelest asjade kallaletungija ümber. Mul on juba mõnda aega olnud tunne, et jõuan peagi punkti, kus ma ei pea enam viitama vigaste teoste ilmselgetele puudustele. Konkursile esitatud võistlustööde üldine tase tõuseb kiiresti. On aeg saada kasu valgustatusest ja kirjutada peamiselt fotograafia eeliste kohta.

Eduard Musin Tallinnst saatis mulle vaid neli fotot, kuid mul ei ole ühegi pildi kohta mingeid pretensioone. Mul ei ole mingit soovi üldse midagi parandada neil. See näitab mitte ainult, et autor on andekas ja osav fotograaf. Tal on haruldane võime vaadata oma tööd väljastpoolt ja valida välja tõeliselt parimad. Kuid ka teised fotod selles kollektsioonis väärivad imetlust.

“Valge meri”.

Eduard Musin, Tallinn.

Pentax K-5 kaamera

Pentax 85/2.8 pehme

Sulgemiskiirus 1/8000 sek

Ava f/3.5

ISO kiirus 200

Kui režissöör ei oleks maininud, et ta pildistas pehme fookusega objektiiviga, oleksin arvanud, et ta kasutas pehmet filtrit. Monokulaarid värvivad veelgi pehmemalt ja värvihälvetega oleks raske nii elegantselt toime tulla kui antud juhul. Mulle meeldis, kuidas selle pildi kompositsioon on üles ehitatud. Pilt koosneb viiest eri tihedusega horisontaalsest ribast, mis on paralleelselt raamitud akna pikkade külgedega.

Intelligentne ja ilus maastikupilt sellistest paralleelidest on suur haruldus. Autoril õnnestus see ülesanne, suunates vaataja tähelepanu paadile. See on esile tõstetud kolm korda: teravana teravuseta, tumedana heledaga ja objektina kolmandike ristumiskoha lähedal. Naljakas, kuidas paat on ka joon paralleelselt pildi pika küljega. Rütmiline kordamine vahelduvate horisontaalide vahel on ka tonaalselt väga oskuslikult tasakaalustatud.

Kuid peamine ei ole muidugi mitte need vahendid, mida kasutatakse vormi ja sisu harmoonia saavutamiseks. Veelgi tähtsam on see, et ma tundsin end nagu oleksin taas Norra merelaeva tekil, põsed külma tuule käes.

Meeldivate mälestuste esilekutsumine, fotode muutumine seostatavaks on üks parimaid viise, kuidas saada vaatajalt positiivset reaktsiooni.

“Talvine tee”.Eduard Musin. Tallinn.

Canon G9 kaamera

Sulgemiskiirus 1/2000 s

Ava f/8

Tundlikkus

ISO 200

Fookus

29,2 mm kaugus

Talvise stseeni puhul, nagu see on, on väga õrn tonaalne tasakaal. Inimene näib olevat rikkunud üldist reeglit: tumedad altpoolt ja heledad ülaltpoolt. Kuid pilt on elus ja hea. Osaliselt seetõttu, et peamine on täpselt seal, kus see peaks olema.

Geomeetriliste joonte piirid – ei ole sirged ja ei ole paralleelsed raami piiridega. Alumise sektori allapoole jääv diagonaal on tekstureeritud. See muudab pildi dünaamiliseks, tagasihoidlikuks ja seega meeldivaks pikaajaliseks vaatlemiseks. Sinise toonide vaoshoitud ühevärviline skaala on veelgi jahmatavam kui siin võimalik tooniline must-valge lahendus.

Igasugune katse midagi sellel pildil parandada tapab selle ära. Juhin eriti tähelepanu sellele, et pilt on tehtud digikaameraga. Mis kinnitab vana tõde: mitte kaamera ei tee pilti, vaid fotograaf!

“Tutaevi linn”.Eduard Musin. Tallinn.

Pentax K-7

Pentax 10-17/3,5-4,5 kalasilmobjektiiv

Sulgemiskiirus 1/40s

Ava f/10

ISO 200

Fookuskaugus 10 mm

Imeline pilt! Vaatasin seda imetlusega ja naeratusega. See lugu kääbuskitsest, kes rikkus kõik ümberringi, sobib hästi kokku tünnikujulise kalasilmamustriga. On selge, et autor tunneb optika omadusi, mistõttu kangelanna satub kaadris sellisesse kohta, kus perspektiivi moonutus on minimaalne ja samal ajal on kolmandike lõikumispunkt üsna lähedal. Märkus: kits on valge, taust on tume. Ka tagasihoidlik värvipalett on valitud põhjusega. Ja taevas on purustatud.

Eduard Musini fotograafilises Tutajevis ei ole midagi juhuslikku, vaid kitse. Kurb naeratus vastuseks sellele pildile möödunud ajastust ja tuhaks muutuva vana eluviisi nähtavatest märkidest on kindel.

Muide, Volga teisel kaldal asub üsna kaasaegne linnapiirkond, kus on arenenud diiselmootoritehas, mis varustab jõelaevu, diiselvedureid, kallurautosid ja isegi KAMAZi veoautosid, mis on aastaid võitnud rahvusvahelisi off-road rallisid. On täiesti võimalik, et kitse põtrade küttides on arvutipõhiselt juhitav tööpinkide seadistusseade. See ei üllataks mind.

“Hetkeline.”. Eduard Musin. Tallinn.

Pentax K-5 kaamera

Objektiiv

Pentax 18-135/3.5-5.6

Sulgemiskiirus 1/500 sek

Ava f/8

Tundlikkus

ISO 400

Fookus

kaugus 88mm

Väga tabavalt nimetatud. Vastandlike olendite kokkupõrge: väike ja kaitsetu suure ja röövloomaga, elav ja elutu, kuid ikkagi koer… Kokkupõrge peaaegu pleegitatud heledate ja värviliste. Pehme valgus. Teadlik kontrasti vähendamine kõigele elutulevale.

liblika liikumine ülespoole diagonaalis. See ei ole pildistamise väärtus – see on kasutatud vahendite ja tehnikate loetelu. Kuid peamine oli näha, hinnata ja mitte mööda lasta seda lühikest hetke, mil kõik kokku tuli ja see maagiline kokkulangevus ilmus mu silme ette.

“Island. Detifoss Falls. Oleg Ebaõnnestunud. Tallinn piirkond, Podolsk.

PENTAX K-5 kaamera

Objektiiv

Pentax 18-135/3.5-5.6

Säriaeg 0,6 sek statiiv

Ava f/18

Tundlikkus ISO 80

Valgustuskompensatsioon +3 EV

Fookuskaugus

40mm kaugus

See pilt pani mind mõtlema. See ei vasta minu ettekujutusele optika omadustest. Autor pildistas eelarvesuumiga 40mm juures. Sellisel juhul peaks vaatenurk olema umbes 60 kraadi. Selle optika eraldatus on väga märgatav, kuid teravussügavus on madal ja ettearvamatu.

Ava f/18 juures pidi lahutusvõime difraktsiooni tõttu drastiliselt langema. Teisisõnu, esiplaan oleks pidanud tunduma suurem ja taust madalam. Teravus on seatud esiplaanil olevatele kaljudele, seega peaks kaadri sügavustes olema teravuse märgatav vähenemine, kuid seal on kõik üsna hoolikalt joonistatud. Kuidas autoril see õnnestus, on mulle mõistatus, kuid just see pilt äratas mu tähelepanu ja pani mind imetlema elementide dramaatilist ilu.

“Õhtu rüüsteretkel”. Sergei Poliak. Tallinn.

Panasonic Lumix DMC-FZ50 kaamera

Sulgemiskiirus 1/100 sek

Ava f/3.2

ISO 200

AE korrektsioon +3 EV

See tegi mind kurvaks, kuu oli väga halvasti pildile sulandunud. Tehniliselt, selles mõttes, et tean, kuidas kasutada erinevaid Photoshopi kihtide läbipaistvusi – kõik on korras. Sääsk ei pööra silma… Probleem on selles, et kuu on selle kaadri jaoks liiga suur.

Selle objektiiviga peaks see välja nägema umbes nagu minu poolt toimetatud kärbitud versioon. Ma püüdsin amputida kõik ebavajalikud asjad. Aga paat on väga ebamugavas asendis. Keskel on juba vahele jäetud ja pöördunud kuu ahtrile. Ilmselt põlastusväärne? Ja ujuda pole tal kuhugi: ta on kohe-kohe ninaga raami sisse löömas. Seepärast jätsin valgusti pildi vasakusse poolde.

Ma ei saa öelda, et see pilt, kui see välja trükkida ja seinale riputada, soojendaks mu hinge talvise masenduse korral, aga nii sai see loomulikum ja harmoonilisem…

“Fantaasia ja tegelikkus”. Sergei Romashev. Tallinn.

Canon EOS 5D Mark III kaamera

Objektiiv

Canon EF 70-200mm f/4L IS USM

Sulgemiskiirus 1/400 sek

Ava f/4

ISO-tundlikkus 800

Fookuskaugus 169 mm

Kahtlemata on Sergei Romashevi edukas žanrifotograafia silmapaistev. Veel üks pilt armastusest. Lõbus konflikt, mida iga vanainimene teab. Me oleme seestpoolt alati noored ja ilusad, kuid väljastpoolt ei näe seda keegi.

Sergei on suutnud luurata ja näidata kõigile kangelanna sisemist noorust. Flint! Seda ei murdnud isegi hirmus elu tänaval kellelegi. Autor komponeeris foto teadlikult nii, et me ei saaksime seda kurba tõsiasja mingil juhul tähelepanuta jätta. Pepu märgid kotid on täielikult integreeritud raami sisse. Ka sellega ei saa ma nõustuda.

Minu arvates muudaks kerge kärpimine kaadri dünaamilisemaks ja peamine on see, et juba suurepäraselt esile tõstetud põhiteema idee oleks eksimatult loetav. Ma ei läheks nii kaugele, et ütleksin, et see oli kodutu naine, kes unistas armastusest. Mitte see lugu.

“Päikese püüdmine”. Arsen Alaberdov. Cherkessk.

Pentax K20D kaamera

Pentax DA 200/2 objektiiv.8 koos 2x telekonverteriga

Sulgemiskiirus 1/350 sek

Ava f/2.8

ISO 400

– Märkasin pärastlõunal võrke tagasi ja mõtlesin, et oleks tore püüda neis loojuvat päikest. Tuleb vaid õhtul tulla ja pilti teha! – Arsen kirjutab.

Autor oli tehniliselt ja kompositsiooniliselt korrektne selles, mida ta silmas pidas. Kuigi selles teemas ei ole rohkem uudsust kui päikesetõusude ja -loojangute endi puhul, ei saa ka mina hoiduda loojuva päikese pildistamisest, kui ma juhtun selle tegevuse tunnistajaks olema. Ja peaaegu alati valdab mind imetlus ja soov peatada see hetk, säilitada seda ilu ja hiljem imetleda seda oma betoonist majas.

“Maraton. Sergei Martishenya. Murmansk.

Üleval – enne retušeerimist, all – pärast retušeerimist.

Pentax MZ-5N kaamera

Pentax FA 28-80 objektiiv

Fujifilm Superia film

Kaks versiooni väga ilusast fotost, mille autor on Sergei Martiseni Murmanskist. Suurepärane pika säriaja kasutamine. Esiplaanil on suusatajad lahustunud peaaegu abstraktseteks sümboliteks. Ja kaadri tagaosas, kus subjektide nurkkiirus on märgatavalt väiksem, näevad suusatajad üsna naturalistlikud välja.

Minu arvates on nende kahe kombinatsioon üsna õigustatud ja silmale meeldiv. Autoril õnnestus mingi võluväel vältida värvide laigulisust, mis tavaliselt muudab sellised reportaažifotod pelgalt hetke fikseerimiseks. Ka see kaader on nii orgaaniline oma värvitoonis, et mina näiteks naudin seda pikalt ja pikalt vaadata.

Mulle ei meeldinud ja seetõttu liigutati ratsionaliseerimisele ainult üks väike asi: tume metsapunkt ja loosungid maratoni alguses. See lõhub sportlaste peade kohal olevat valget tausta väga inetult üles. Ma värvisin selle ala üle sarnase värvi ja heledusega pikslitega. Pilt näeb nüüd laitmatu välja. Suusatajatelt ei saa silmi maha võtta.

“Unustatud sõber”. Sergei Suhhov. Tallinn.

Canon EOS 50D

Canon EF 70-200mm f/4L IS USM objektiiv

Sulgemiskiirus 1/125 sek

Ava f/4.5

ISO 1250

Fookuskaugus 17mm

“Remont. Tekkis süžee: valgus kaugest mälestusest, paljad seinad, üksindus, kurbus, mänguasi, lootus”, nii kirjutas Sergei Suhhov sellest, kuidas ta selle loo välja mõtles. Juba ammu on teada, “millisest prügist” unustatud kaisukarud esile kerkivad. See ilmus vanadest tapeedijääkidest ja lapsepõlve unistuste jäänustest. Pigem ilusad, võitud unenäod Sergeist.

Karupoeg ei ole halvasti säilinud ja istub mugavalt. Lihtsalt kuningas troonil! Ma ei julge autoriga vaielda teema tõlgendamise üle, aga minu “unustatud” oleks lamanud põrandal, osaliselt kaetud tapeedilõikega. Ja üks käpp oleks väänatud. Ma püüaksin tüdrukuid pisarateni liigutada. Kuid tõeline elu ja tõeline kunst ei ole üks ja sama asi.

Kui me arutame autori valmislahendust, siis ma tahaksin soovitada tagasihoidlikku tühja ruumi kärpimist. Ja lihtsalt selleks, et püüda esile tõsta ja rõhutada veel üht tegelaskuju, kes täiesti teenimatult jäi märkamata. Seinal, vasaku tooli jala lähedal, oli jänese või jänese piirjooned. Kui seda veidi rõhutada, võiks sellest saada põhiteema fotograafiline refrain. Muidu on see ilus pilt. Fotograafia sentimentaalsele armastajale.