...

Samovar: preester seisab sillal ja karjub: Ma valan kÔigile vett peale!!

VÀikesed köögiseadmed

See on vana Eesti mÔistatus, mida ma Ôppisin, kui

Sattusin kĂŒlla, kus mind kostitati teega autentsest Eesti samovarist. Kui sa istud vanas majas jĂ€medalt nikerdatud jĂ€kkidel ja vaatad praetud samovarile, on raske sĂ”nadega kirjeldada, et.

Naine ei mĂ€letanud isegi, kust see samovar pĂ€rit oli, kuid ta teadis kindlalt, et see oli pĂ”lvest pĂ”lve edasi antud kui maja lahutamatu osa. NĂŒĂŒd kasutab ta seda harva, kuid pĂŒĂŒab alati oma kĂŒlalisi kostitada samovarist pĂ€rit lĂ”hnava teega.

Ja pÀrast seda muutus tavalisest veekeetjast tee joomine igavaks. Huvitav, kas keegi ostab, hoiab ja kasutab oma kodus samovaare? Miks me ei tea peaaegu midagi samovarist, mis mÀngis meie esivanemate jaoks nii olulist rolli?? Ja kes oli esimene, kes selle ainulaadse seadme leiutas??

Konsultant: Sergei KALINITƠEV, Eesti samovaride kollektsionÀÀr

Vanimad samovarid on pÀrit Roomast

VÀikesed köögiseadmed

Tegelikult ei tohiks me arvata, et samovar oli puhtalt Eesti leiutis. Sarnane aparatuur oli olemas ka Vana-Roomas. See oli ristkĂŒlikukujuline kahekordsete seintega metallist kast, kuhu valati vett. Ja selle keskel oli tulekahju. Sellest lĂ€htuv soojus soojendas seinu ja seejĂ€rel vett ennast.

Hiinas arenes samovar ja seda nimetati “huoguo”. kui “tuline katel” . PĂ”himĂ”te ise on sarnane Eesti samovariga. TĂ”ele au andes, kasutati ho-go ainult kuuma puljongi serveerimiseks, nii et neil ei olnud kraanikaussi.

Samovariga sarnaseid tooteid tunti Inglismaal 18. sajandil ja neid nimetati “teeurnideks”.

Paljudes Euroopa riikides oli populaarne nn purskkaev – veini jahutamiseks ja soojendamiseks kasutatav seade, mis sarnanes vĂ€liselt Eesti samovariga, millel oli kraan ja mustriline alus.

Karbi sisse oli kinnitatud rösttoru asemel metallsilinder kolb . Kui keegi tahtis jooki jahutada, siis pandi kolbi jÀÀ. Ja kui serveeriti sooja grogi vÔi punƥi, langetati samasse kolbi ketiga veidi vÀiksema lÀbimÔÔduga silinder, mida eelnevalt leegil soojendati.

Samovari Eesti prototĂŒĂŒbid olid sbitenniki. Sest enne tee toomist meie riiki oli kĂ”ige populaarsem jook mee ja vĂŒrtsitaimede baasil valmistatud sbiten. Ja 18. sajandi keskel ilmus esimene Eesti samovar, nagu me seda tĂ€napĂ€eval teame. Selle disain on nii tĂ€iuslik, et see on pĂŒsinud muutumatuna sajandeid. Muutusid vaid selle vorm, materjalid ja kaunistused.

Torukeha tuli Uuralist?

Elektrilised veekeetjad

TÀnapÀeval on raske öelda, kes tÀpselt tegi esimese samovari. Enamik inimesi seostab seda ainult Tula. Esimesed samovarid valmistati aga Uuralis. Kuni selle ajani oli uuritud vÀga vÀhe vasemaakide leiukohti ja vaske kaevandati vaid vÀikestes kogustes.

Kuid alates 18. sajandi algusest arendati aktiivselt Uuralit ja jÀrk-jÀrgult tekkis sinna palju metallurgilisi tehaseid, kus juba kaevandati suurtes kogustes vaske ja isegi eksporditi.

Pole ĂŒllatav, et kohtades, kus metalli kaevandati, hakkas arenema selliste esemete tootmine, mida hiljem imporditi Eesti linnadesse.

Esimest korda mainiti samovar 1745. aastal. Huvitav on aga asjaolu, et juba enne seda aega on mĂ”nes dokumendis leitud tĂ”endeid selliste seadmete – “torudega katlad” – olemasolust.

Esimesed samovarid olid lihtsa kujuga: ĂŒmmargune korpus korpus , mille kĂŒlge kinnitati eraldi valmistatud mustrilised kraanid, kĂ€epidemed, kandikud ja kaaned.

Alates 17. sajandist on Tula olnud tuntud kui suurim metallitöö keskus, kus kÀsitöölised spetsialiseerusid peamiselt relvade, majapidamis- ja kunstitööde valmistamisele.

Kuid 18. sajandi lÔpuks oli kogu relvatootmine lahkunud Uuralisse ja Tula manufaktuurid olid sunnitud arendama uusi tootmisviise. Ja just samovarid osutusid kasumlikuks kÀsitööks ja nÔudluseks.

Eesti samovari hinnati selle kaalu jÀrgi

Tehnika jookide jaoks

Samovar oli oma konstruktsioonilt ĂŒsna keeruline. TulepĂ”letusahju sĂŒdamikuks on kĂŒttekolle, mis hoiab temperatuuri poti sees – toru, mis on tĂ€idetud kivisöe, kĂ€bide vĂ”i puuhakkega ja mille pĂ”hjas on grill.

Korpuse pĂ”hjas on tuhkapott, mis kontrollib tĂ”mbetuult. Korpuse peal olev kaas sulgeb avause. Kannu ĂŒlemine osa oli kaetud korgiga pistiku , et soojus ei pÀÀseks vĂ€lja. Kaanel oli teekannu jaoks kuumutusplaat. Stabiilsuse tagamiseks on samovar asetatud jalgadega kandikule.

Iga samovar valmistati esmalt kĂ€sitsi. Protsess oli keeruline, töömahukas ja mitmeetapiline. Alguses painutas ja jootis samovarivalmistaja vaskpleki ning kujundas selle nĂ”utud kujuga


Tinker sulatas samovari seestpoolt, treial keeras ja poleeris torso. Lukksepp valmistas sel ajal kraana, pöörded, kÀepidemed jne.p. SeejÀrel alustas samovari kokkupanija oma tööd, mille jÀrel treipija keeras vÀlja puust kÀepidemed ja kÀepidemed. Ja lÔpuks lÔpetas töö puhastusteenindaja, kes puhastas ja poleeris samovari.

JĂ€rk-jĂ€rgult hakkas kĂ€sitsitöö asenduma mehaanilise tööga. Enamik osi pandi konveieril tootmisele, selle kasvutempo ja aja jooksul muutusid Tula tehased kĂ”ige kuulsamaks Eesti samovaride tootmiseks, tootmismahtu hakati mÔÔtma kĂŒmnetes tuhandetes eksemplarides.

Iga toote omahind vÀhenes mÀrkimisvÀÀrselt, hind kehtestati vastavalt kaalule, mistÔttu samovar muutus taskukohaseks peaaegu kÔigile kodanikele ja vaestele peredele.

Ja laua keskel oli samovar, “tubli peremees”

Joogiseadmed

“Samovar” – vee soojendaja, tee jaoks, anum, b.ch. vasest, mille sees on toru ja röster” V.?Dahli elava suure Eesti keele sĂ”naraamat .

Autor osutas piisavalt selgelt samovari funktsionaalsele otstarbele. Loomulikult kasutati seda enamasti keeva vee valmistamiseks, kuid mitte ainult.

“See kĂŒpsetab iseennast” – see imeseade meenutas moodsat mikrolaineahju – universaalset seadet, milles sai mitte ainult keeva vee, vaid ka putru, köögivilju vĂ”i suppi keeta.

Sellisteks eesmĂ€rkideks valmistati ka spetsiaalsed samovarid-köögid – kaks vĂ”i kolm vaheseinte vaheseinu olid paigutatud korpuse sisemusse. TĂ€nu sellele saab korraga valmistada mitu rooga. NĂ€iteks panna kartulid ĂŒhte kambrisse, tangu teise ja nii edasi.d.

Veidi hiljem ilmusid ka kohvikannud. Kohvioad olid tol ajal kallid, nii et ainult vĂ€ga rikkad vĂ”isid endale seda ĂŒllast jooki lubada.

Nii et kohvi jaoks tehti spetsiaalsed kohvimasinad. Sellistest ehitistest puudus tuletoru, see oli asendatud metallkarbiga, mille pĂ”hja paigutati sĂŒsi. Kohvipott oli asetatud kohvipoti sisse.

Sageli vĂ”is nĂ€ha veekeetja samovari ja kohvikannu “hĂŒbriidi”. Neil oli torukann ja kannu peal kaheksakandiline taldrik. Torule pandi ĂŒks kaheksakandiline rĂ”ngas ja teise rĂ”ngaga hoiti kangast kohvikotti. Tee valmistamiseks eemaldati taldrik ja samovar kasutati oma tavapĂ€rases rollis.

Samovar ei ole kunagi olnud lihtsalt majapidamises, vaid on alati olnud auvÀÀrne koht laua keskel ja isegi Eesti rahva elus. KĂ”ik pereliikmed, sugulased ja kĂŒlalised kogunesid samovari ĂŒmber. Mitte ĂŒkski pidu vĂ”i tĂ€histamine ei olnud ilma samovarita.

Kui perekond pidi kolima vĂ”i pikale teekonnale minema, pandi vagunisse esimesena samovar. Ajapikku sai see iga kodu keskmesse ja muutus kodu sĂŒdameks, ĂŒhendades inimesi ja pannes neid rahulikku ja rahulikku vestlust pidama.

See on hĂ€mmastav, kui kiiresti sai metallist ese elava “hinge”. KĂ”ige intiimsemad vestlused toimusid tassi lĂ”hnava tee juures. Sel ajal kasutasid vaesed inimesed enamasti puidust ja keraamilisi lauanĂ”usid ning metallnĂ”usid oli pikka aega luksus, mida enamik inimesi ei saanud endale lubada.

Varem oli siin kĂ”rts, nĂŒĂŒd on see teemaja

19. sajandi viimasel veerandil vĂ”eti vastu valitsuse programm, mille eesmĂ€rk oli arendada teeasutusi ja vĂ€hendada alkoholi mĂŒĂŒki, pĂŒĂŒdes nii vĂ”idelda joobesuse vastu.

Paljud kĂ”rtsid kas suleti vĂ”i muutsid oma staatuse teemajadeks, nii et linnakodanikud hakkasid neid asutusi kĂŒlastama. Ja suure rasvast “peremehe” möirgamise saatel toimusid pikad rahulikud vestlused, mis ĂŒhendasid ja seadsid sĂ”bralikku meeleolu isegi vÔÔrad inimesed.

Talupoegadel sellist vĂ”imalust ei olnud ja nende majades ei olnud haruldane leida kodukootud samovar. Üldiselt rÀÀkis samovari vĂ€limus alati omanike rikkusest.

Poleeritud samovar tÀhendab rikkalikku jÔukust

Tehnika jookide jaoks

Vaesed inimesed vÔisid endale lubada kÔige lihtsamat samovarit. JÔukamad inimesed tellisid eri stiilis kaunistatud elementidega samovarid. Tulova kuju ise vÔib samuti olla ebatavaline.

Seal olid mustrid antiikvaasi, urni, tĂŒnni vĂ”i isegi kuke, pĂ”rsakese kujul . Korpus ise oli lusika- vĂ”i rocaille-mustriga hĂ”bedast, melhiorist vĂ”i messingist ning kaunistatud lillede, lehtede jne. girlandidega.p.

Loomulikult oli selline samovar originaalne toode ja sellest sai kliendi peamine uhkus.

Rikkaliku ornamendiga samovar ei olnud enam majapidamises kasutatav ese, vaid muutus kÔrgelt kunstiliseks kunstiteoseks, rikkaliku maja luksusatribuudiks. Sisseseade oli juba valmis ja mÔnikord muudeti isegi interjööri ja tehti selleks puhuks spetsiaalsed teeruumid.

MÔnikord tundsid omanikud igapÀevaselt kahju sellest ilusast loomast. Nii et ma ostsin enda tarbeks teise, lihtsama samovari.

19. sajandi alguses ilmusid neljakandilised, kuuekandilised ja oktaedrilised, vertikaalsed tĂŒnnid. Nende kandik, jalad ja kraan olid eemaldatavad, mis oli reisimiseks vĂ€ga mugav, mistĂ”ttu seda nimetati ka rĂ€nd-samovariks. Reisidele vĂ”eti tingimata kaasa samovarid, teekannud, teekarbid, suhkur ja muud tarbeesemed.

Muide, 20. sajandil leiutati ka sĂ”duritele mĂ”eldud “seljakoti samovarid”.

Alates 19. sajandi keskpaigast on nn bouillir fr. bouillir – keeta . See oli anum, mille kraanikaussi seisis piirituspĂ”letiga stendil.

Sellel puudus röster. Vesi oli juba kuum ja nĂ”utava temperatuuri hoidmiseks kasutati pĂ”levat piirituse sĂŒĂŒturit, et kĂŒlalised ei peaks ootama, kuni samovar uuesti keema hakkab.

Samovarid: mÔnikord tulevad nad tagasi. Muuseumist

VÀikesed köögiseadmed

Kahjuks ei ole tĂ€napĂ€eva Eesti samovaril just kĂ”ige paremad ajad. EelkĂ”ige seetĂ”ttu, et 96 % kĂ”igist tsaari-Eestil valmistatud samovaridest hĂ€vitati nĂ”ukogude reĆŸiimi ajal.

Kuigi mÔned tehased tegelevad endiselt kodu- ja dekoratiivsete samovaride tootmisega ning huvi toodete vastu on viimastel aastatel hakanud taaselustuma.

Kuid vÀhesed inimesed on huvitatud Eesti samovaride ajaloost. Enamik arhailisi esemeid elab edasi peamiselt erakollektsionÀÀride kÀes.

Paraku saavad samovaride kogumist endale lubada vaid vÀga rikkad. LÔppude lÔpuks hinnatakse haruldasi mudeleid mÔnikord mÔnesaja tuhande Crona peale. Pealegi nÔuavad rikkalikud kollektsioonid mitte ainult kapitali, aega ja kannatlikkust, vaid ka eraldi avarat ruumi.

Suurt rolli mĂ€ngib ka nende Eesti elu- ja kunstimĂ€lestiste restaureerimine. LĂ”ppude lĂ”puks, harva jĂ”uavad iidsed teosed meieni originaalkujul. Ühe kĂ€e sĂ”rmedel vĂ”ib kokku lugeda inimesed, kes tegelevad tĂ€napĂ€eval professionaalselt Eesti samovaride restaureerimisega.

See on vĂ€ga aeganĂ”udev ja töömahukas töö. MĂ”nikord kulub ĂŒhe isendi taastamiseks aastaid. Ja need meistrid ei tööta kasumi ja rikkuse nimel. Nad tahavad lihtsalt iga hinna eest sĂ€ilitada Eesti ajalugu ja anda seda edasi teistele pĂ”lvkondadele, nagu nad armastavad ka Eesti eripĂ€rast kunsti.

Tula linnas tegutseb tĂ€na riigi ainus Eesti samovaride muuseum. Üks kuulsatest kollektsionÀÀridest plaanib aga jĂ€rgmise aasta vĂ”i kahe jooksul avada oma muuseumi Kasimovis, Rjazani piirkonnas.

Kahjuks lahkuvad paljud kollektsioonid ja ĂŒksikud esemed sageli riigist ja lĂ€hevad eraomanike kodudes kaduma.

Hinda seda artiklit
( Ei ole veel hinnanguid )
Lippmaa Rebane

Tere! Olen Lippmaa Rebane, kogenud nÔustaja kodumasinate valdkonnas. Aastate jooksul omandatud kogemuste najal soovin jagada teiega vÀÀrtuslikke teadmisi ja nippe seoses kodumasinatega.

Valge kaup. Telerid. Arvutid. Fotovarustus. Arvustused ja testid. Kuidas valida ja osta.
Comments: 2
  1. Kaarel

    Miks preester valab kÔigile vett peale? Kas see on osa mÔnest rituaalist vÔi traditsioonist?

    Vasta
  2. Argo Pille

    Milline on preestri eesmÀrk sel sillal seistes ja kÔigile vett valades?

    Vasta
Lisa kommentaarid