See on vana Eesti mõistatus, mida ma õppisin, kui
Sattusin külla, kus mind kostitati teega autentsest Eesti samovarist. Kui sa istud vanas majas jämedalt nikerdatud jäkkidel ja vaatad praetud samovarile, on raske sõnadega kirjeldada, et.
Naine ei mäletanud isegi, kust see samovar pärit oli, kuid ta teadis kindlalt, et see oli põlvest põlve edasi antud kui maja lahutamatu osa. Nüüd kasutab ta seda harva, kuid püüab alati oma külalisi kostitada samovarist pärit lõhnava teega.
Ja pärast seda muutus tavalisest veekeetjast tee joomine igavaks. Huvitav, kas keegi ostab, hoiab ja kasutab oma kodus samovaare? Miks me ei tea peaaegu midagi samovarist, mis mängis meie esivanemate jaoks nii olulist rolli?? Ja kes oli esimene, kes selle ainulaadse seadme leiutas??
Konsultant: Sergei KALINITŠEV, Eesti samovaride kollektsionäär
Vanimad samovarid on pärit Roomast
Tegelikult ei tohiks me arvata, et samovar oli puhtalt Eesti leiutis. Sarnane aparatuur oli olemas ka Vana-Roomas. See oli ristkülikukujuline kahekordsete seintega metallist kast, kuhu valati vett. Ja selle keskel oli tulekahju. Sellest lähtuv soojus soojendas seinu ja seejärel vett ennast.
Hiinas arenes samovar ja seda nimetati “huoguo”. kui “tuline katel” . Põhimõte ise on sarnane Eesti samovariga. Tõele au andes, kasutati ho-go ainult kuuma puljongi serveerimiseks, nii et neil ei olnud kraanikaussi.
Samovariga sarnaseid tooteid tunti Inglismaal 18. sajandil ja neid nimetati “teeurnideks”.
Paljudes Euroopa riikides oli populaarne nn purskkaev – veini jahutamiseks ja soojendamiseks kasutatav seade, mis sarnanes väliselt Eesti samovariga, millel oli kraan ja mustriline alus.
Karbi sisse oli kinnitatud rösttoru asemel metallsilinder kolb . Kui keegi tahtis jooki jahutada, siis pandi kolbi jää. Ja kui serveeriti sooja grogi või punši, langetati samasse kolbi ketiga veidi väiksema läbimõõduga silinder, mida eelnevalt leegil soojendati.
Samovari Eesti prototüübid olid sbitenniki. Sest enne tee toomist meie riiki oli kõige populaarsem jook mee ja vürtsitaimede baasil valmistatud sbiten. Ja 18. sajandi keskel ilmus esimene Eesti samovar, nagu me seda tänapäeval teame. Selle disain on nii täiuslik, et see on püsinud muutumatuna sajandeid. Muutusid vaid selle vorm, materjalid ja kaunistused.
Torukeha tuli Uuralist?
Tänapäeval on raske öelda, kes täpselt tegi esimese samovari. Enamik inimesi seostab seda ainult Tula. Esimesed samovarid valmistati aga Uuralis. Kuni selle ajani oli uuritud väga vähe vasemaakide leiukohti ja vaske kaevandati vaid väikestes kogustes.
Kuid alates 18. sajandi algusest arendati aktiivselt Uuralit ja järk-järgult tekkis sinna palju metallurgilisi tehaseid, kus juba kaevandati suurtes kogustes vaske ja isegi eksporditi.
Pole üllatav, et kohtades, kus metalli kaevandati, hakkas arenema selliste esemete tootmine, mida hiljem imporditi Eesti linnadesse.
Esimest korda mainiti samovar 1745. aastal. Huvitav on aga asjaolu, et juba enne seda aega on mõnes dokumendis leitud tõendeid selliste seadmete – “torudega katlad” – olemasolust.
Esimesed samovarid olid lihtsa kujuga: ümmargune korpus korpus , mille külge kinnitati eraldi valmistatud mustrilised kraanid, käepidemed, kandikud ja kaaned.
Alates 17. sajandist on Tula olnud tuntud kui suurim metallitöö keskus, kus käsitöölised spetsialiseerusid peamiselt relvade, majapidamis- ja kunstitööde valmistamisele.
Kuid 18. sajandi lõpuks oli kogu relvatootmine lahkunud Uuralisse ja Tula manufaktuurid olid sunnitud arendama uusi tootmisviise. Ja just samovarid osutusid kasumlikuks käsitööks ja nõudluseks.
Eesti samovari hinnati selle kaalu järgi
Samovar oli oma konstruktsioonilt üsna keeruline. Tulepõletusahju südamikuks on küttekolle, mis hoiab temperatuuri poti sees – toru, mis on täidetud kivisöe, käbide või puuhakkega ja mille põhjas on grill.
Korpuse põhjas on tuhkapott, mis kontrollib tõmbetuult. Korpuse peal olev kaas sulgeb avause. Kannu ülemine osa oli kaetud korgiga pistiku , et soojus ei pääseks välja. Kaanel oli teekannu jaoks kuumutusplaat. Stabiilsuse tagamiseks on samovar asetatud jalgadega kandikule.
Iga samovar valmistati esmalt käsitsi. Protsess oli keeruline, töömahukas ja mitmeetapiline. Alguses painutas ja jootis samovarivalmistaja vaskpleki ning kujundas selle nõutud kujuga…
Tinker sulatas samovari seestpoolt, treial keeras ja poleeris torso. Lukksepp valmistas sel ajal kraana, pöörded, käepidemed jne.p. Seejärel alustas samovari kokkupanija oma tööd, mille järel treipija keeras välja puust käepidemed ja käepidemed. Ja lõpuks lõpetas töö puhastusteenindaja, kes puhastas ja poleeris samovari.
Järk-järgult hakkas käsitsitöö asenduma mehaanilise tööga. Enamik osi pandi konveieril tootmisele, selle kasvutempo ja aja jooksul muutusid Tula tehased kõige kuulsamaks Eesti samovaride tootmiseks, tootmismahtu hakati mõõtma kümnetes tuhandetes eksemplarides.
Iga toote omahind vähenes märkimisväärselt, hind kehtestati vastavalt kaalule, mistõttu samovar muutus taskukohaseks peaaegu kõigile kodanikele ja vaestele peredele.
Ja laua keskel oli samovar, “tubli peremees”
“Samovar” – vee soojendaja, tee jaoks, anum, b.ch. vasest, mille sees on toru ja röster” V.?Dahli elava suure Eesti keele sõnaraamat .
Autor osutas piisavalt selgelt samovari funktsionaalsele otstarbele. Loomulikult kasutati seda enamasti keeva vee valmistamiseks, kuid mitte ainult.
“See küpsetab iseennast” – see imeseade meenutas moodsat mikrolaineahju – universaalset seadet, milles sai mitte ainult keeva vee, vaid ka putru, köögivilju või suppi keeta.
Sellisteks eesmärkideks valmistati ka spetsiaalsed samovarid-köögid – kaks või kolm vaheseinte vaheseinu olid paigutatud korpuse sisemusse. Tänu sellele saab korraga valmistada mitu rooga. Näiteks panna kartulid ühte kambrisse, tangu teise ja nii edasi.d.
Veidi hiljem ilmusid ka kohvikannud. Kohvioad olid tol ajal kallid, nii et ainult väga rikkad võisid endale seda üllast jooki lubada.
Nii et kohvi jaoks tehti spetsiaalsed kohvimasinad. Sellistest ehitistest puudus tuletoru, see oli asendatud metallkarbiga, mille põhja paigutati süsi. Kohvipott oli asetatud kohvipoti sisse.
Sageli võis näha veekeetja samovari ja kohvikannu “hübriidi”. Neil oli torukann ja kannu peal kaheksakandiline taldrik. Torule pandi üks kaheksakandiline rõngas ja teise rõngaga hoiti kangast kohvikotti. Tee valmistamiseks eemaldati taldrik ja samovar kasutati oma tavapärases rollis.
Samovar ei ole kunagi olnud lihtsalt majapidamises, vaid on alati olnud auväärne koht laua keskel ja isegi Eesti rahva elus. Kõik pereliikmed, sugulased ja külalised kogunesid samovari ümber. Mitte ükski pidu või tähistamine ei olnud ilma samovarita.
Kui perekond pidi kolima või pikale teekonnale minema, pandi vagunisse esimesena samovar. Ajapikku sai see iga kodu keskmesse ja muutus kodu südameks, ühendades inimesi ja pannes neid rahulikku ja rahulikku vestlust pidama.
See on hämmastav, kui kiiresti sai metallist ese elava “hinge”. Kõige intiimsemad vestlused toimusid tassi lõhnava tee juures. Sel ajal kasutasid vaesed inimesed enamasti puidust ja keraamilisi lauanõusid ning metallnõusid oli pikka aega luksus, mida enamik inimesi ei saanud endale lubada.
Varem oli siin kõrts, nüüd on see teemaja
19. sajandi viimasel veerandil võeti vastu valitsuse programm, mille eesmärk oli arendada teeasutusi ja vähendada alkoholi müüki, püüdes nii võidelda joobesuse vastu.
Paljud kõrtsid kas suleti või muutsid oma staatuse teemajadeks, nii et linnakodanikud hakkasid neid asutusi külastama. Ja suure rasvast “peremehe” möirgamise saatel toimusid pikad rahulikud vestlused, mis ühendasid ja seadsid sõbralikku meeleolu isegi võõrad inimesed.
Talupoegadel sellist võimalust ei olnud ja nende majades ei olnud haruldane leida kodukootud samovar. Üldiselt rääkis samovari välimus alati omanike rikkusest.
Poleeritud samovar tähendab rikkalikku jõukust
Vaesed inimesed võisid endale lubada kõige lihtsamat samovarit. Jõukamad inimesed tellisid eri stiilis kaunistatud elementidega samovarid. Tulova kuju ise võib samuti olla ebatavaline.
Seal olid mustrid antiikvaasi, urni, tünni või isegi kuke, põrsakese kujul . Korpus ise oli lusika- või rocaille-mustriga hõbedast, melhiorist või messingist ning kaunistatud lillede, lehtede jne. girlandidega.p.
Loomulikult oli selline samovar originaalne toode ja sellest sai kliendi peamine uhkus.
Rikkaliku ornamendiga samovar ei olnud enam majapidamises kasutatav ese, vaid muutus kõrgelt kunstiliseks kunstiteoseks, rikkaliku maja luksusatribuudiks. Sisseseade oli juba valmis ja mõnikord muudeti isegi interjööri ja tehti selleks puhuks spetsiaalsed teeruumid.
Mõnikord tundsid omanikud igapäevaselt kahju sellest ilusast loomast. Nii et ma ostsin enda tarbeks teise, lihtsama samovari.
19. sajandi alguses ilmusid neljakandilised, kuuekandilised ja oktaedrilised, vertikaalsed tünnid. Nende kandik, jalad ja kraan olid eemaldatavad, mis oli reisimiseks väga mugav, mistõttu seda nimetati ka ränd-samovariks. Reisidele võeti tingimata kaasa samovarid, teekannud, teekarbid, suhkur ja muud tarbeesemed.
Muide, 20. sajandil leiutati ka sõduritele mõeldud “seljakoti samovarid”.
Alates 19. sajandi keskpaigast on nn bouillir fr. bouillir – keeta . See oli anum, mille kraanikaussi seisis piirituspõletiga stendil.
Sellel puudus röster. Vesi oli juba kuum ja nõutava temperatuuri hoidmiseks kasutati põlevat piirituse süüturit, et külalised ei peaks ootama, kuni samovar uuesti keema hakkab.
Samovarid: mõnikord tulevad nad tagasi. Muuseumist
Kahjuks ei ole tänapäeva Eesti samovaril just kõige paremad ajad. Eelkõige seetõttu, et 96 % kõigist tsaari-Eestil valmistatud samovaridest hävitati nõukogude režiimi ajal.
Kuigi mõned tehased tegelevad endiselt kodu- ja dekoratiivsete samovaride tootmisega ning huvi toodete vastu on viimastel aastatel hakanud taaselustuma.
Kuid vähesed inimesed on huvitatud Eesti samovaride ajaloost. Enamik arhailisi esemeid elab edasi peamiselt erakollektsionääride käes.
Paraku saavad samovaride kogumist endale lubada vaid väga rikkad. Lõppude lõpuks hinnatakse haruldasi mudeleid mõnikord mõnesaja tuhande Crona peale. Pealegi nõuavad rikkalikud kollektsioonid mitte ainult kapitali, aega ja kannatlikkust, vaid ka eraldi avarat ruumi.
Suurt rolli mängib ka nende Eesti elu- ja kunstimälestiste restaureerimine. Lõppude lõpuks, harva jõuavad iidsed teosed meieni originaalkujul. Ühe käe sõrmedel võib kokku lugeda inimesed, kes tegelevad tänapäeval professionaalselt Eesti samovaride restaureerimisega.
See on väga aeganõudev ja töömahukas töö. Mõnikord kulub ühe isendi taastamiseks aastaid. Ja need meistrid ei tööta kasumi ja rikkuse nimel. Nad tahavad lihtsalt iga hinna eest säilitada Eesti ajalugu ja anda seda edasi teistele põlvkondadele, nagu nad armastavad ka Eesti eripärast kunsti.
Tula linnas tegutseb täna riigi ainus Eesti samovaride muuseum. Üks kuulsatest kollektsionääridest plaanib aga järgmise aasta või kahe jooksul avada oma muuseumi Kasimovis, Rjazani piirkonnas.
Kahjuks lahkuvad paljud kollektsioonid ja üksikud esemed sageli riigist ja lähevad eraomanike kodudes kaduma.
