...

Steve McCarry galerii – tee eesmärgini on sama oluline kui eesmärk

Steve on Ameerika kooli eestkõneleja. Tema töödes on alati täiuslik tehnika, teravus, ekspositsioon, värvid – heledad, sageli lähedased ja soojad. See eelistab lihtsat kompositsiooni ja “kuldset” valgust, kõik selle nimel, et ühendada vaataja selle “olemusega”, mida ta jäädvustab. Selle kujutised vaatavad meid praktiliselt vastu, piiluvad meie hinge ja ei lase meil seda kunagi unustada. Värvifotograafina saab ta inspiratsiooni maalikunstist ja varajasest mustvalgest fotograafiast ning selle esteetilistest tehnikatest.

Tänan teid.Fotograafile tema abi eest käesoleva väljaande valmimisel.

Steve McCurry ametlik veebileht: stevemccurry.com

Blogi: stevemccurry.wordpress.com

Steve McCarry

Steve McCarry.

Foto: Alexander Naanu. Tallinn. 2010.

Sündinud 1950. aastal Philadelphias, USA. Huvi fotograafia vastu tekkis Pennsylvania Ülikoolis filmi õppimise ajal.

Ta lõpetas 1974. aastal teatrikunsti eriala ja asus tööle kohaliku ajalehe fotograafina.

1978. aastal läks ta oma raha eest Indiasse, kus ta töötas rasketes tingimustes, riskides sageli oma elu ja tervisega.

1979. aastal kolis ta mõneks aastaks Afganistani, kus ta mitu korda töötas ja 1980. ja 1988. aastal isegi eksis…

1980. aastal sai ta Robert Capa kuldmedali, mida antakse fotoajakirjanikele, kes on näidanud üles erakordset julgust ja algatusvõimet.

1984. aastal tegi ta oma kuulsa portree “Afganistani tüdrukust”, mis 1985. aastal ilmus ajakirja National Geographic kaanele ja millest sai kohe Afganistani iseseisvusvõitluse sümbol ja kuulsaim fotopilt.

Steve võeti 1986. aastal Magnumi agentuuri kandidaadiks ja 1991. aastal sai temast täisliige.

Ruumi astus sisse jõuline, keskmise suurusega mees khaki värvi mütsis, millele oli tikitud punane täht, fotoaparaat jaki varrukasse pistetud. Ta hoidis madalat profiili, peaaegu häbelik, kuid oli väga tähelepanelik, mis tema ümber toimus, justkui jälgides ja hinnates “potentsiaalset vestluskaaslast”. Ta hakkab minult küsima igasuguseid pisiasju, mida, kuidas, kes ja kus, ja minuti pärast selgub, et me oleme peaaegu samal ajal käinud ühes ja samas suhteliselt kättesaamatus kohas… “Siin on teema!”, mõtlesin ma ja Steve alustas oma lugu

Steve McCarry on üks meie aja säravaimaid ja tuntumaid fotograafe, kes pildistab peaaegu eranditult värviliselt ja on spetsialiseerunud Kagu-Aasiale. Ta on pildistanud rohkem kui 30 aastat ja olnud tunnistajaks muutuvatele kultuuridele, katastroofidele ja pidustustele, konfliktidele ja sõdadele, nende tagajärgedele ja neist taastumisele. Ta on näinud, kuidas India riisipõllud kaovad linnade äärealadelt ja asenduvad kõrghoonetega. Ta on dokumenteerinud mussooni, mis tuleb pärast põuda ja tolmutormi tervitavate vihmadega ja peseb kõik oma teel ära. Ta pildistas palverändureid, kes lähevad Gangesesse suplema. Ta on jälginud konflikte Afganistanis, Iraagis ja Iraanis ning Kuveidi ülevõtmise järelkaja..

Kokkuvõtlikult öeldes, mida Steve nägi, jälgis ta inimkonna elu selles piirkonnas, tungis sellesse sisse ja näitas seda seestpoolt.

Eestiga seoses ütles Steve: “Mul on kahju, et ma ei ole Eestil palju käinud, see on alates 80ndatest palju muutunud. See on see, mida paljud inimesed vajasid pildistamiseks!”. Ma just mõtlesin, kui kummaliselt on meie riigi ajalugu põimunud McCarry elulooga: ta oli Afganistanis, kui Nõukogude võimud tungisid sinna, ja kõik maailma suured ajakirjad on sellest ajast peale tema fotosid avaldanud.

INDIA. Rajasthan. 1996. Külaelanikud osalevad festivalil

Foto: Steve McCurry/MagnumPhotos

Steve McCurry/Magnum Photos/agentuur.Fotograaf

INDIA. Rajasthan. 1996. Holi festivalil osalevad külaelanikud.

INDIA. Rajasthan. 1996. Festivalil osalevad külaelanikud.

– Steve, mis on see, mis sind fotograafias köidab??

– Fotograafia köidab mind võimalus kõndida hommikul tänaval ilma mingi kindla plaani või ülesandeta, ilma ettevalmistatud käsikirjata ja lihtsalt otsida, uurida – ja ilma surve, ilma eriliste ootusteta. Fotograafia annab mulle võimaluse minna ikka ja jälle samasse kohta, et realiseerida ja kogeda ühte ja sama pilti. Viimasel ajal arvan, et kui inimene üritab meenutada mingit olulist sündmust, siis tulevad meelde just staatilised pildid ja fotod.

– Millist teie töödest peate oluliseks fotoks?

– Olin kord tööülesandel, pildistasin monšunilugu ja otsisin kõrvetavat, kõige kuumemat kohta. Ja teel, kõrbes, sattusin ma tolmutormi: taevas muutus nii pimedaks ja kõrvulukustav tuul puhus. Liiva ja tolmu tõttu ei näinud midagi, see oli väga segadusttekitav. Äkki märkasin lähedalasuvas talus töötavaid naisi, nad kükitasid kokku, varjusid liiva eest ja hakkasid laulma. Nii nad kerjasid, kerjasid vihma. Kui ma seda nägin, teadsin, et pean pildistama, kuigi sellel polnud midagi pistmist ülesande täitmisega. Nende riided olid valmistatud kangast, mida enam ei toodeta. Minu arvates oli see stseen väga ilus. Te ei saa takerduda sellesse, mis näib olevat teie “tõeline” eesmärk. Tee on sama oluline. Foto sellest tormist on üks minu lemmikpiltidest. See on üks neist piltidest, millele inimesed reageerivad.

– Ma ei saa jätta küsimata Afganistani tüdruku portree kohta. Mida arvate sellest pildist täna ja kas olete oma suhtumist aastate jooksul muutnud??

– Isegi pärast kõiki neid aastaid ei ole see foto minu arvates kaotanud midagi oma võimsusest. Ja see, kuidas ma temaga tüdrukuga aastaid hiljem kohtusin, oli hämmastav kogemus. Tema silmis oli sama tuli, see oli sama pilk. Ma arvan, et ta on ikka veel sama ilus, vaatamata karmidele elutingimustele nendes osades. Inimesed küsivad minult selle kohta ikka veel regulaarselt.

– Kas te võtate oma fotodel kujutatavate isikutega ühendust või püüate jääda nähtamatuks, milline on teie lähenemine??

– Ainus taktika, mida ma kasutan, on olla lugupidav, avatud ja püüan veenda inimesi, et ma mõtlen kõigepealt neile ja ei püüa neid mingil juhul halvasti näidata. Ma ei väsi kordamast, et kõige tähtsam on austada kõiki inimesi ja olla neile vastuvõtlik. Probleemid meie maailmas tekivad siis, kui inimesed näevad, et neid ei kuulata ega austata. Püüan alati luua isikliku kontakti, ükskõik kui lühike see ka ei oleks.

– Kui sa saad ülesande, kas sa planeerid pildistamist või lihtsalt sukeldud keskkonda ja reageerid sellele?? Kuidas see kõik kokku sobib?

– Kui ma kuhugi jõuan, siis meeldib mulle, et mul on väga hea ettekujutus, mida ma järgmisena teen. Kuid ei ole mõtet raisata aega, kui püüate oma ideid eelnevalt visualiseerida, sest see toob alati kaasa pettumuse. Tavaliselt lähen ma kuhugi, püüan end sellesse olukorda sisse elada ja sealt edasi liikuda. Olen juba päris mitmes kohas käinud ja mul on pikk nimekiri olukordadest, kohtadest ja inimestest, mida tahaksin pildistada. Kuid mulle meeldib ka lihtsalt ringi vaadata: see aitab näha, leida, mis teeb teatud koha eriliseks ja ainulaadseks, erinevalt kõigist teistest maailma paikadest. Püüan alati leida neid unikaalseid omadusi, kuhu iganes ma ka ei läheks.

– Kas olete kunagi käinud kusagil, kus olete varem käinud, kuid see on nii erinev, et te ei tunne seda ära??

– Nii paljud kohad, mida ma olen pildistanud, ei ole enam nii, nagu nad kunagi olid. Ma isegi kirjutasin sellest oma blogis, postituses The Way it Was stevemccurry.wordpress.com/2009/11/02/the-way-it-was . Seal kirjeldasin ma stseeni, kus naised töötasid maad. Praegu seisavad sellel kohal moodsad hooned. Paljud keskkonnad on muutunud, olgu need siis inimtekkelised või looduslikud.

– Te asute New Yorgis, miks on teil suhteliselt vähe fotosid linnast??

– Mul on tegelikult palju fotosid New Yorgist, kuid ma ei ole neid välja pannud. Seal on mõned minu kodulehel stevemccurry.com , kuid tegelikult on enamik minu töödest pärit mujalt maailmast ja need on pildid, mida inimesed tahavad näha. Olin 2001. aasta 11. septembril New Yorgis ja mul on palju pilte esmareageerijatest ja pilte sellest, kuidas nad inimesi aitasid.

– Tallinnsse tulles pildistasite Nikon D3 x ja Nikkor 24-70/2.8 objektiiviga. Rääkige meile, miks te seda kaamerat kasutate ja kas on midagi erilist selles, kuidas te oma kaamerat kasutate?

– Praegu kasutan Nikon D700 ja Hasselbladi keskformaatkaamerat. Kasutasin varem diskreetseid objektiive, peamiselt 28, 35 ja 50 mm objektiive. Aga siiani olen oma Nikkor 24-70 tulemustega rahul.

– Millist nõu annaksite meie lugejale??

– Olge valmis väga kõvasti tööd tegema! Kui te ei ole oma tööst kinnisidee ja kui te ei ole sellesse armunud, siis te ei saavuta edu.

Kui sa tahad olla fotograaf, pead sa kogu aeg pildistama. Kui me vaatame suurkujude loomingut, näeme, et nad on leidnud konkreetse koha või teema ja nikerdanud välja midagi sügavat, midagi erilist ja meeldejäävat. Selline töö nõuab tohutult aega ja vaeva, see ei ole igaühe jaoks.

Oma stiili leidmine on minu arvates sama, mis oma hääle või vaatepunkti leidmine. Elu on meie kõigi jaoks erinevalt huvitav. Mind tõmbab näiteks see, et reisida mööda planeeti ja kohtuda inimestega, näha teisi kultuure, teisi lähenemisviise.

Ärge seiske paigal ja avastage ennast uuesti, kasvage, hoidke oma süda avatuna ja ärge jääge millegi külge kinni! Elu hõljub sinu ümber ja sa pead jääma avatuks, et sellele reageerida ja lasta ilul sind puudutada ja muuta.

Otsige oma häält. Ajapikku hakkate te ise nägema, ja siis tulevad teie piltidele teie välimus ja isiksus. Me kõik oleme ainulaadsed ja meie fotograafia peaks peegeldama seda, kuidas me näeme. Otsige inspiratsiooni teiste inimeste töödest, kuid ärge kopeerige neid.

PAKISTAN. Peshawar. 1984. Afganistani tüdruk Nazir Baghi põgenikelaagris

Steve McCurry/Magnum Photos/agentuur.fotograaf

PAKISTAN. Peshawar. 1984. Afganistani tüdruk Nasir Baghi põgenikelaagris.

PAKISTAN. Peshawar. 1984. Afganistani tüdruk Nasir Baghi põgenikelaagris.

PAKISTAN. Peshawar. 2002. Sharbat Gula

Steve McCurry/Magnum Photos/agentuur.fotograaf

PAKISTAN. Peshawar. 2002. Sharbat Gula.

PAKISTAN. Peshawar. 2002. Sharbat Gula.

INDIA. Rajasthan. 1983. Liivatorm..

Steve McCurry/Magnum Photos/agentuur.fotograaf

INDIA. Rajasthan. 1983. Tolmutorm.

INDIA. Rajasthan. 1983. Liivatorm.

KAMBODIA. Angkor. 2000. Budistlikud mungad töötavad Angkor Wati lähedal asuva kloostri köögis

Steve McCurry/Magnum Photos/agentuur.fotograaf

KAMBODIA. Angkor. 2000. Budistlikud mungad töötavad Angkor Wati kõrval asuva kloostri köögis.

KAMBODIA. Angkor. 2000. Budistlikud mungad töötavad Angkor Wati lähedal asuva kloostri köögis.

INDIA. Bombay. 1993. Ema ja laps kerjavad läbi taksoakna vihmaajal

Steve McCurry/Magnum Photos/agentuur.fotograaf

INDIA. Bombay. 1993. Ema ja laps paluvad taksoakna kaudu almust vihmaajal.

INDIA. Bombay. 1993. Ema ja laps kerjavad läbi taksoakende monsuuni ajal

Hinda seda artiklit
( Ei ole veel hinnanguid )
Lippmaa Rebane

Tere! Olen Lippmaa Rebane, kogenud nõustaja kodumasinate valdkonnas. Aastate jooksul omandatud kogemuste najal soovin jagada teiega väärtuslikke teadmisi ja nippe seoses kodumasinatega.

Valge kaup. Telerid. Arvutid. Fotovarustus. Arvustused ja testid. Kuidas valida ja osta.
Comments: 5
  1. Erki

    Kas Steve McCarry galeriis ekspositsioonid ja sündmused tegelevad rohkem kunsti loomise protsessi või pigem kunstnike endi teekonnaga eesmärgi poole?

    Vasta
  2. Karl

    Kas sellel näitusel väljapandud kunstiteostel on ka spetsiifiline eesmärk või on siin pigem rõhuasetus sellel, kuidas kunstnik selle eesmärgini jõudis?

    Vasta
  3. Urmas

    Kas see kunstinäitus keskendub rohkem Steve McCarry teekonnale või tema saavutustele?

    Vasta
  4. Laura Metsa

    Kas Steve McCarry galerii eesmärk on esitleda kunsti või jagada kunstielamusi?

    Vasta
    1. Egert

      Steve McCarry galerii eesmärk on pigem esitleda kunsti kui jagada kunstielamusi. Galerii keskendub kunstnike tööde esitlemisele ja nende müügile, pakkudes külastajatele võimalust kunstiteoseid vaadata ja neist osa saada. Kuigi galeriis võib olla ka näitusi ja sündmusi, mis on suunatud kunstielamuste jagamisele, on peamine fookus siiski kunsti esitlemisel ja müügil.

      Vasta
Lisa kommentaarid