Tallinns asuvas Lumiere Brothersi fotokeskuses toimus 2013. aasta alguses Ameerika fotograafi Steve Shapiro retrospektiiv “Living America”. Turbulentsetel 1960ndatel sõitis Shapiro mööda kogu Ameerikat rannikult rannikule, et dokumenteerida inimesi, nende elu ja neid vaevavaid probleeme. Tema fotoessüüd on ilmunud sellistes väljaannetes nagu Life, Time, Rolling Stone, Sports Illustrated, People, Newsweek ja Vanity Fair.
Foto: Steve Shapiro
Tänu Olga Korovkinale abi eest käesoleva väljaande koostamisel,
Tänu Lumière’i vendade fotokeskusele
fotode esitamise eest.
1. Bob Mackie ja Ray Ajian. Popdiiva mannekeenid, Los Angeles. 1974
Shapiro eesmärk oli maalida ajastu portree, esitledes nii ikoonilisi tegelasi kui ka tavalisi inimesi, kellest hiljem sai Ameerika järgmine põlvkond. Näitusel on üle 100 teose sellest perioodist, mis puudutavad Ameerika Ühendriikide ühiskondlik-poliitilise ja kultuurielu olulisi sündmusi, hõlmates selliseid teemasid nagu kodanikuühiskonna kõne, kunsti- ja muusikaskeenete ikoonide portreed ning 60ndate aastate žanrilised tänavafotod.
Shapiro on käinud igasugu seltskondades, tema objektiivi on sattunud nii Harlemi narkomaanid kui ka Hollywoodi kuulsused. Vaatamata sellisele temaatilisele diferentseeritusele on iga tema töö täpselt häälestatud kompositsioon ning must ja valge täiuslik tasakaal.
Shapiro karjäär algas 1961. aastal, nn fotoajakirjanduse kuldajastul. Dokumentalistina ja aktivistina sai Schapiro dokumenteerida hipiliikumise tõusu ja tõusu, Vietnami sõja proteste, kodanikuõiguste liikumise meeleavaldusi, sealhulgas Selma-Montgomery marsi võrdse valimisõiguse eest ja marssi Washingtonile 1963 , mille käigus Martin Luther King, Jr. pidas oma kuulsa kõne “Mul on unistus”. Shapiro oli hiljem esimene fotograaf Martin Luther Kingi mõrva sündmuskohal – tema legendaarsed fotod sellest tragöödiast rändasid mööda maailma.
2. Robert Kennedy valimiskampaania, California. 1966
Kõik see muudab Steve Shapiro fotograafia uskumatult aktuaalseks tänapäeva Eesti jaoks, sest just neil kaugetel 60ndatel oli USAs kujunemas võrdne kodanikuühiskond. Inimesed seisid enda eest, kasutades ainult vägivallatut vastupanu, mõjutades ja lõpuks muutes oma riigi ajalugu.
Shapiro ei ole kõrvale hoidunud tolleaegsest kunstielust: eksponeeritud on Francis Baconi ja René Magritte’i, Robert Rauschenbergi ja Claes Oldenbergi portreed, samuti on väljas Francis Baconi ja René Magritte’i, Robert Rauschenbergi ja Claes Oldenbergi portreed. Ta dokumenteeris sõna otseses mõttes Andy Warholi elu The Factory’s, töötas paljude projektide kallal Barbra Streisandi ja David Bowie’ga ning lõi kuulsad portreed Ray Charlesist, Frank Sinatrast, Simon & Garfunkelist, Tina Turnerist ja Yves Montandist. Ta on jäädvustanud selliste näitlejate ja lavastajate iseloomu ja karisma nagu Dustin Hoffman, Robert De Niro, Katharine Hepburn ja Mia Farrow, Francis Ford Coppola, Martin Scorsese, Woody Allen ja Roman Polanski. Tema “kangelased” olid Jacqueline Kennedy Onassis, Muhammad Ali, Robert Kennedy, Truman Capote ja Samuel Beckett.
Eraldi ruum näitusel “Living America” oli pühendatud eriprojektile “The Godfather”. Perealbum, mis sisaldab Steve Shapiro värvifotosid, mis on tehtud Coppola legendaarse triloogia filmimise ajal. Lisaks äratuntavatele piltidele – Marlon Brando oma kassiga, Pacino suremas ja kuulus “sosistaja” – sisaldab näitus ka fotosid, mida pole varem avaldatud.
Steve Shapiro tööd on Smithsonian Institution’i Washington , High Museum of Art’i Atlanta ja National Portrait Gallery Washington kollektsioonides. Steve Shapirol on olnud isikunäitused Los Angeleses Fahey/Klein Gallery , Amsterdamis Wouter van Leeuwn Gallery , Londonis Hamiltons Gallery ja Pariisis Gallerie Thierry Marlat . Tema fotoraamatuid on avaldanud Taschen, Arena Editions ja PowerHouse Books.
3. Barbra Streisand pärlkõrvarõngaga. Los Angeles. 1960-e
Väljavõtted intervjuust Steve Shapiroga
– Kui ma tööle hakkasin, nimetati seda “ajakirjandusliku fotograafia kuldajastuks”. Kui sul oleks ideid, võid alati leida ajakirja, mis võtaks sind tööle, maksaks sinu kulud, nii et sa saaksid luua loo. Praegu ei ole see nii – praegu on noorte fotograafide jaoks palju raskem aeg, on raske leida kohti, kus nende tööd on vaja. Ja kui te ei näe, et teie tööd on vaja, on see veidi heidutav.
Fotograafias on kaks kõige olulisemat asja. Üks asi, mida ma pidevalt kordan, on see, et igaüks näeb teemat erinevalt, me kõik näeme maailma omal moel. Näiteks on kolm fotograafi, kes näevad maailma ühtemoodi, kuid nende fotod on täiesti erinevad. Nad kõik on kuulsad fotograafid, kuid samal ajal on nad täiesti erinevad, mistõttu igaühel neist on erinev vaatenurk.
Noore fotograafi jaoks on oluline, et tal kujuneks välja oma nägemisviis, viis, kuidas asju vaadata. Ja teine oluline asi on filmida seda, millest te hoolite, sest kui te hoolite oma tegelastest, siis olete emotsionaalselt kaasatud sellesse, mida te teete.
Teine oluline asi on see, et digifotograafia võimaldab teil näha pilte kohe, kui katik klõpsab. Ja sa pead vaatama, mida sa oled pildistanud, ja küsima endalt: kuidas ma saaksin seda paremini teha?? Mida ma saan teha, et see foto oleks eriline?? Kuidas ma saan lisada sellele rohkem emotsioone? Ma pean tundma inimest, keda ma pildistan, tundma tema hinge..
– John Kennedy oli üks neist inimestest, keda ma kõige rohkem austasin. Ja ta oli väga jumaldatud inimene. Tema jaoks oli väga oluline tunda end presidendina, sest oli näha, et ta suudab muuta riigi suunda, et luua riik, mis tõesti hoolib oma kodanikest ja kõigist oma inimestest.
Ja see ei olnud seotud raha või võimuga ega ego rahuldamisega. Ta ei tahtnud öelda: “Hei, ma olen Ameerika Ühendriikide president või ma püüan saada Ameerika Ühendriikide presidendiks”. See oli midagi palju enamat: ta tundis, et ta tahab aidata inimesi, ta tahab muuta maailma ja riiki paremaks, muuta seda hoolivamaks inimeste jaoks, kes vajavad toetust ja vajavad rohkem abi kui praegu. Ma tahtsin fotode kaudu näidata, kui palju inimesed teda armastavad, kui palju inimesed temast hoolivad, sest ma teadsin: ta hoolib neist..
– Mõnikord kohtad inimesi, kes ei taha, et neid pildistataks. Nad peavad ütlema “jah”, sest kõik PR-inimesed ütlevad, et see on hea. Ma töötasin koos kuulsa kirjanikuga, tema nimi oli Robber Lowell, ta on kuulus ameerika luuletaja. Ja ma tegin lugu ajakirja jaoks
Elu. Ma nägin, et ta tahtis olla ajakirjas Life, kuid samal ajal oli ta nii haletsusväärne, et mõte olla Life’is trükitud ei tundunud talle nii hea. Ta ei pakkunud mulle kordagi tassi kohvi, ja ma töötasin temaga kuus või seitse päeva tema majas, kuid mulle ei pakutud kunagi tassi kohvi ega midagi muud selles majas! Võite öelda, et ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et ta pidi seda tegema.
– Ma pidin töötama koos inimestega, kes panid mind end lõdvestuma, ma võisin nendega koos lõbutseda, see oli omamoodi seiklus. Ja kui teil on õnne, siis muutub selline töö koostööks. Üks neist inimestest oli Steve Martin.
Ma tegin plakati Parenthoodile. Ostsin tohutu diivani, et kõik saaksid sellel istuda, ja Steve pidi pildistamise ajal seisma. Steve küsib minult: “Mis siis, kui ma hoian lapsi tagurpidi??”. Ja sellest sai plakat! Mõnikord aitab andekate inimestega töötamine palju – nad tulevad sinu juurde ideedega, mis on paremad kui sinu omad.
– Töötasin koos Woody Alleniga filmi “Kõik, mida sa alati tahtsid seksist teada” kallal. See oli naljakas, sest kõik olukorrad olid naljakad, kõik tegelased olid naljakad ja kogu film oli väga lõdvestunud ja naljakas.
– Dustin Hoffman. Dustini juures on imeline see, et tal on suurepärane huumorimeel ning ta on alati lõdvestunud ja naljatlev.
– Ma kasvasin üles New Yorgis. Teismelisena käisin igal nädalavahetusel moodsa kunsti muuseumis ja Metropolitan Museum of Artis. Seal oli Velazqueze maal vanast mehest, mida ma armastasin iga nädal vaadata. Ma olen alati armastanud joonistada. Mulle meeldivad Francis Bacon ja Lucien Freud kui kaasaegsed kunstnikud.
– Paljud fotograafid armastavad Robert Franki tema raamatu “The Americans”, selle tugevate emotsionaalsete fotode eest. See on inspireerinud tervet fotograafide põlvkonda, sealhulgas mind.
Mulle meeldib Henri Cartier-Bresson tema võime tõttu jäädvustada otsustavat hetke, mida püüdsin ka ise korrata.
Irvine Penn, kelle fotod on väga stiilsed, nad annavad teile edasi tema pildistatud inimeste tundeid.
Walker Evans ja Dorothea Lang, kes lõid 1930ndate Suure Depressiooni aegsest Ameerikast tugevaid pilte.
– Ma ei tea palju kaasaegsest Eesti fotograafiast. Ma tunnen Rodtšenkot. Kõik tunnevad Rodtšenkot! Ja mulle meeldib, mida ta on teinud stiililiselt kõigi oma nurkade ja t. p.
4. Dustin Hoffman ja režissöör Bob Foss, Miami. 1981
5. Truman Capote oma kassiga, Holcomb, Kansas. 1967
6. Andy Warhol, Edie Sedgwick ja ümbrus, New York. 1965
7. René Magritte, Moodsa Kunsti Muuseum, New York. 1965
8. Tüdrukud silla all, Coney Island, New York. 1960
9. Naine pudliga ilusalongis, New York. 1961
10. Woody Allen koos sipelgaga rihma otsas
Kas teil on meie lugude kohta küsimusi või soovite midagi teatud teemal teada saada? Olge julged ja küsige meie meeskonnalt – me oleme siin, et teid aidata!
Usa advokaat Steve Shapiro sooviks teada saada, kui palju erineb Eesti kohtusüsteem Ameerika omast? Kas Eestis on võimalik saada võrdne ja õiglane kohtlemine? Kas kohtumenetlused on tõhusad ja efektiivsed? Kuidas saab Eestis õiguskaitse, kui ta ei suuda endale kallist advokaati lubada? Kas eelarvesse seatud vahendid on piisavad, et tagada kõigile juurdepääs õigusemõistmisele? Kui keegi peaks Eestis viga saama, kuidas tagatakse, et kannatanule oleks võimalikult kiire ja õiglane hüvitis? Tänan vastuse eest!