Ühe foto lugu: Gagarin

Klassikalise fotograafia galerii hakkab avaldama sarja lugusid Leonid Lazarevi raamatust “Bullet for “Takumar”, milles fotograaf arutleb põhjalikult konkreetse pildi loomisega kaasnenud elusituatsioonidest. Selles väljavõttes selgitab ta, kuidas ta tegi ühe oma kuulsaima foto Juri Gagarinist Vnukovo lennujaamas 14. aprillil 1961. aastal.

Leonid Lazarev ja Juri Gagarin 14. aprillil 1961 Vnukovo lennujaamas

Ühiskorter. Tubade vahel ukse raamil rippus plastmassist valjuhääldi koos helitugevuse reguleerimise seadmega. Sellel oli grammofoniheli. Levitani hääl tuleb läbi. See ei olnud sageli.

– Keerake see üles. Oh, mitte sõda!

Keerasin nupu maksimumini. Heli on veidi võimendatud. Aeglaselt, pausidega, teatas kuulutaja inimese kosmosesse saatmisest. Levitan ei olnud kunagi varem pidanud kõigi raadiojaamade kaudu maailmale nii häid uudiseid edastama. Ma tundsin tema põnevust ja uhkust selle üle, mida ta ütles. Igaüks hüppas oma kohalt välja. Me piirasime selle plastkarbi ümber ja kuulasime, kuidas meie mehe käivitamist. Põnevus ja uhkus meie kaasmaalase üle, uhkus meie riigi üle, valdas ilmselt igaüht meist. See on ootamatu tunne, mis sisenes meisse ja ei tulnud välja mitu aastat. Põnevus andis teed soovile filmida seda ikka veel hindamatut sündmust ja ma tormasin uudistemajja.

Kõik naeratasid. Kuidagi ei olnud oluline, et loo kangelane oleks mees. Ajakiri “Nõukogude naine”. Kõik, kellel on võimalik kaamerat kaasas kanda, on mobiliseeritud pildistama.

– Teie koht Vnukovo lennuväljal. Akrediteeritud. Palju õnne.

Need viimased sõnad ütles mu mentor jooksu ajal ja ta oli kuskil ära. Kogu uudistetoimetus liikus vilkalt läbi koridoride nii, nagu seda polnud kunagi varem nähtud.

Spetsiaalselt ehitatud kahekorruseline hoone on kõikjal. Nad on targad: nende assistendid saabusid eelnevalt kohale ja kindlustasid esiread. Kaameraid ei ole, kuid statiivid ja assistendid on juba olemas.

– Ei, minu koht ei peaks olema siin. Ma olen ikkagi individualist. Oleks olnud tore olla lennuki lähedal. Tõenäoliselt tormab rahvahulk Gagarini juurde, alistab valvurid, tõstab ta sülle ja kannab või viskab ta surnuks, karjudes “Jura, hurraa!”!”.

Nii sattusin ma rahvahulga vasakule poole, esireale. Mitte kaugel sillutatud vaibast.

– See lendab ! Lendavad! Gagarin lendab!

“IL-18 tegi madalal kõrgusel madalat, kõikehõlmavat häält. Suurt lennukit saatsid hävitajad. See oli auväärne eskort. Mingi ime läbi õnnestus mul sekundi murdosa jooksul saada see esiplaanil olev pilt. See ei kestnud kauem kui kaks sekundit ja siis läks lennuk üle horisondi. Ja täna, kui ma vaatan seda kaadrit, näen, et eskorthävitajad on MiGid – tolleaegsed lahingumasinad, mida tänapäeval võib näha pioneerilaagrite sissepääsu juures, võib-olla ka muuseumides. Tol ajal oli just see tehnoloogia, mis tõstis inimese maapinnast kõrgemale.

Lennuk sõitis punase vaiba juurde. Uks on avatud. Paar sekundit ja ei mingit liikumist. Pärast pausi ronis lennukist välja õhuke mees õhujõudude mantlis ja hakkas trepist alla laskuma. Tema väline välimus, sundimatu liikumine ja see, mida ta saavutas, tõmbas teda maagiliselt ligi. Mu süda hakkas kiiremini lööma.

Mul on kaks kaamerat: Zenit pika objektiiviga ja Leningradi lainurkobjektiiviga. Teisel kaameral oli mehaaniline vedruga kolb üheksa kaadri jaoks – mingi elektrimootor, mida tol ajal ei olnud olemas.

Gagarin kõnnib laia, kindla sammuga mööda kõnniteed. Minu kingast võis näha lahtist kingapaela, mis rippus. Vaatan läbi kaamera okulaari ja tunnen põrutusi ja tõmblusi nüüd vasakule ja nüüd tagasi. Kaks sekundit ja uus kangelane läheb mööda. Ma surusin kaamera otsaesisele, betoneerisin oma keha üheks ja vajutasin päästikule.

Järgmist võimalust ei olnud. Ta pöördus valitsuse liikmete poole. See, mis järgmiseks juhtus, oli minust kaugel. Pärast missioonist teatamist leidis Gagarin end paljude valitsusjuhtide käest.

Lennuväli täitus uue kangelase juubeldamisega, mitte kõrgemate võimude käsul, vaid minu hinge dikteerimisel. Hruštšovil oli poolhullu naeratus näol. Mulle tundub, et riigipea ise sattus kõigi rõõmustamisse. Ja Gagarin tõstis nagu poiss tervituseks käe, teadmata, kas kummardada või mitte. Hruštšov astus Gagarinist kaks sammu tagasi, nagu oleks ta teda edasi lükanud, öeldes: “Mine, mu väike lind, lenda edasi igavesse hiilgusse…”. Nii et nad suundusid mööda juubeldavat rahvamassi ja sattusid minu kõrvale.

Ma vahetasin kaamera välja. Laiaulatuslik objektiiv ja vedrustatud katik aitasid mul teha sümboolse kaadri: Gagarin, kes oli just koorunud maailma kui geenius, kangelane, andekas. Esimesena kõigi inimeste seas planeedil. ja Nikita Hruštšov on kujutatud heatujulisena, žestiga, mis ütleb – lendu kangelane, sa oled meie kangelane, Eesti.

Kõik hakkasid väikeselt pjedestaalilt alla tulema ja hajusid autodesse, et linna sõita. Sel hetkel tormas kogu statiivide ja objektiivide, fotograafide ja filmitegijate hord oma “teehoonest” oma sõidukite juurde, et jõuda valitsuskortegile järele ja pildistada midagi maanteel. Seda oli aga võimatu teha, sest lennuvälja väljapääs oli lahkujatele avatud ning ajakirjandus ja filmitegijad pidid kõigepealt suunduma oma autodele, mis olid pargitud kuskil parklates. Ma olin ka nende hulgas, kes jooksid, kuid ei suutnud sammu pidada… Minu kõrval jooksid inimesed statiivide, filmikaamerate ja kaameratega meeletult nii vasakule kui ka paremale. Leidsin end Volkswagen Beetle’i kõrval. Tärisevate kätega püüdis omanik võtit auto ukselukku panna, kuid see ei õnnestunud. Ta karjus midagi inglise keeles.

Juht istus autosse ja viipas mulle, et ma sisse istuksin. Olen sel ajal esimest korda populaarse Volkswageniga. Me spurtisime, kriiksudes ja kraaksudes, sarvi lüües, edasi linna poole.

Meie entusiasm rauges kiiresti, autosid oli palju. Ja me leidsime end just selle eskordi pikast rivist, kusagil selle sabas, ning sisenedes linna, nägime tohutuid rahvamasse, mis seisid vasakul ja paremal pool teed. Rahvas oli juba lahkumas, sest kangelane, kellel oli nähtamatu kroon peas, oli läinud meie ees, ja au oli makstud, hüüded olid kuuldud, kopsud olid tühjendatud ja jõud oli kulutatud. Midagi ei olnud, mida tulistada.

Hakkasin märkama, et mu juht vaatab sageli kaamerat minu kaelas. Ta hakkas näpuga kaamerale osutama, samal ajal midagi rammides. Ma arvasin naiivselt, et ta on huvitatud minu kaamerast. Ma ei teadnud veel, et filmis on midagi olulist, ainulaadset, kordumatut ja kordumatut ning et ma olen selle autor. Uus tuttav sirutas parema käega oma mantli sisse, mida ta kandis, ja ma nägin tema käes midagi rohelist, ja seda päris palju. See oli esimene kord, kui ma nägin Ameerika dollareid. Ma võpatasin ehmatusest.

– Oo, oo, oo, oo, oo, oo, oo, oo, oo, oo, oo, oo.

Olin kergendustundlik, kui sain autost välja tulla ja värsket õhku hingata.

olles fotoajakirjanik, rääkisime teise kosmonauti korteris Gagarinist, keda ma kutsusin Jura. Minu uus kangelane vaatab mind tähelepanelikult:

– Vaata, milline ta on, Jura?!?

Ma ei oodanud seda sõnavahetust ja vastasin pahaselt:

– Kui sa seda austad, siis on muidugi vaja nime ja isanime, aga kui sa seda imetled, siis on see Jura, Jurotška.

Minu vestluspartner sattus veidi segadusse. Ruumis valitseb vaikus.