Usun kindlalt, et fotograafia tulevik peitub sõltumatutes dokumentaalprojektides ja multimeedia žanris, veebipõhistes projektides ja spetsiaalselt välja töötatud eksplikatsioonides. See on ka keeruline ja mitmekülgne töö, mis nõuab lisaks fotograafiaoskustele ka oskust süsteemselt mõelda, pöörata tähelepanu pildile, helile, videole, tekstile, kujundusele ja struktuurilisele esitlusele, leida nende vahel tasakaal, nagu ka sisu ja visuaalse poole vahel. Ma töötan praegu selle kallal.
Teistsugune nägemus
Siin ma kõnnin Tallinn metroo eskalaatoril alla. Eelviimasel sammul haaran ma oma kaamera järele, juba häälestunud õigele tundlikkusele – võimeline tundma sündiva olukorra peensusi. Maailma kõige avatuma avause prioriteetsus. Ma tulistan vaatluskabiinis istuva naise poole. Ma tulistan, kuni ta märkab, kuni ta vaatab mulle otsa. Tavaliselt on see paar sekundit. Tema pilgus on viha, nördimus, mõnikord ka lihtsalt ükskõiksus ja igatsus. Aga – kui ta on mind juba märganud, kuid ei ole veel suutnud korralikku grimassi teha – on ta tõeline asi. Tema nägu sisaldab kogu hinnatud teavet tema kohta, tema elu iga sündmuse ja emotsiooni jälgi. See on fotograafi tõeline, ehe õnn. Reaalsust paljastav foto annab väga selge, väga nähtava viilu. Ta jäädvustab seda, millest me möödume sada, tuhat korda.
See naine nüüd – teda ei kaitse miski, ta on igalt poolt nähtav. Ta ei saa midagi teha, võib-olla puhuda oma haletsusväärset pilli… Või põgeneda oma läbipaistvast puurist, kuid siis on liiga hilja: ma kaon rahvamassi sisse. Pöördudes naeratasin kõige soojemat naeratust, mis mul kunagi olnud on. Kummardades või käsi laiali sirutades. Ta ütles ühe huulega, et ta on kõige ilusam ja et lõpuks saab kõik hästi.
Absoluutne autentsus on võimatu. Kaamera on juba räige sekkumine reaalsusesse. Aga nii näitan ma oma armastust maailma vastu, ükskõik, mida teised arvavad. Kaamera on minu nägemis- ja mäluorgan, nende otsene pikendus. Fotol ei näe lihtsalt seda, mida me muidu oleksime võinud näha. Ta lülitab sisse mingi hoopis teistsuguse nägemuse.
Kas minu fotograafia on humanistlik?? Seda on raske öelda. Vaataja võib minu teemat armastada või vihata, peaaegu sõltumata sellest, milliseid isiklikke emotsioone ma sellesse panen. Suzanne Sontag rääkis sellest ka oma raamatus “Touching the Pain of Others”. Kõige sagedamini filmin ma armastusest oma tegelaste vastu. Asjaolu, et ma tahan nendega pilti luua, asjaolu, et ma peatun ja teen vähemalt ühe klõpsu, tähendab juba, et mind huvitab. Ma ei varasta hinge, ma ei varasta nägu, ma ei varasta kuvandit. Ma võtan selle, mis on ainult mulle ja ainult praegu kättesaadav – ma loo pildi, mis on oma olemuselt ainulaadne ja mis võib minna inimese mälukasti. See ei tähenda, et see mulle mingit au teeks.
Kas pilt kuulub subjektile, fotograafile või vaatajale? See küsimus on mind väga kaua aega vaevanud. Sellel on väga vähe pistmist autoriõiguse juriidilise aspektiga. Ja suur osa sellest on filosoofia, eetika ja esteetika. Ja üldiselt arvan, et pilt ei kuulu kellelegi. See on Jumal ja me kõik oleme tema orjad.
Täidetud kobras taustal
Foto tegemise seisund ja selle vaatamise seisund on mõned metafüüsilised asjad, laiendatud teadvuse seisund.
Kui ma pilti teen, tuleb mängu hoopis teine ajupiirkond. Olen mitu korda märganud: kui ma kontserdil pildistan, ei kuule ma muusikat. Ma pildistan ja jutustan, räägin jama, aga mõtlen endale: “Pööra profiil, pooleldi pöörake, täidetud kobras taustal ja sellest saab suurepärane kaader”. Vestluses ei mainita täidetud kobrast, kuid pildil muutub see äkki võtmeks, kõige olulisemaks asjaks! Ma ütlen seda lihtsalt näitena. Minu fotodel ei ole kunagi kopraid olnud, kuigi see oleks tore – vahelduseks..
Mõnikord arvan, et fotograafia on igav. Et see ei väljenda midagi. Et see kuulub ainult sellistele veidrustele nagu mina. Aga siis avastad midagi uut selles, mida oled juba näinud, ja tahad edasi töötada lugude kallal. Neist projektide tegemine, nende eksponeerimine.
Fotol
– ValgeEesti Vabariigi meditsiini-tööpreventooriumi nr. 1 patsient-vangivalvur valmistub magamaminekuks. Svetlogorsk, ValgeEesti, 2008
– Zryhi mägiküla Dagestani Vabariigis, 2008
Ei ole kangelastegu
Ei ole tõsi, et fotoajakirjandus on surnud. Kuid see nähtus on puhtal kujul peaaegu kadunud – mulle tundub, et tulevik on iseseisvate multimeediaprojektide, mittelineaarse lähenemise ja pildi taga oleva inimese päralt. Selle kallal ma praegu töötan – kuid jällegi pigem intuitsiooni kui konkreetsete kaalutluste põhjal.
Kuigi ma olen veidi väsinud moraalitamisest ning eetika ja esteetika sõjast fotoajakirjanduses. Kui palju peavad minu vaatajad ja mina kaasa tundma minu tegelastele? Igasugused tuttavad on saatnud mulle mitte vähem kui kakskümmend korda linki sellest, kuidas mingi fototüdruk otsustab pigem nupule vajutada kui säästa ja saab siis selle eest auhinna. Ja tunneb tõeliselt kaasa Kevin Carterile, fotograafile, kes peab isegi pärast oma surma vastutama nimeta tüdruku eest, keda ootas ees küülik… Samuti ei tundu reportaažifotograafia enam nii kangelaslik ettevõtmine. Pärast Tim Hetheringtoni surma klappis minus midagi – võib-olla on vägivaldne Liibüa, nagu Stanley Greeni kunagine pommitatud Groznõi, kindlalt minu õudusunenägude raamatus, mis on sündinud fotost kohtadest, kus ma kunagi ei ole käinud. Ma ikka veel imestan, kuidas see võis maksta inimesele elu? Kas see mäng on tõesti tõeline?? Miks ei ole see arvutitegevus, kus saab Ctrl+Z vajutada ja kõik tühistada??
Kunstifotograafia luksuspliiats
Lisaks fotoajakirjandusele on fotograafial veel üks äärmuslik tee – kaasaegse kunsti luksusküünla, kus sissepääsu juures on range valvur, kes kontrollib igaühe CV-d ja kunstnikukrediiti. Ja kui fotoajakirjandus kogu oma röövelliku olemusega püüab vähemalt säilitada eetika maski, siis kunstifotograafia nagu seda mõistetakse “täiskasvanud” lääne kunstimaailmas on varjamatu ja isegi moes küünilisuse maailm.
Kõigepealt grupinäitus ilma kuraatoriteta, siis biennaal, siis töö galeriiga ja lõpuks muuseum… See skeem, mille Katja Degot Rodtšenko kooli tahvlile joonistas, tekitas minus peaaegu füüsilist iiveldust – see haises konjunktuurilt ja kenakeelsuselt…. Ja siis elab see kõik Marcel Duchamp’i loodud kõlvatute seaduste järgi. Nimelt on kõik, mis läheb muuseumisse, automaatselt kunstiteos. Foto, mis satub kogemata muuseumisse, klammerdub veel tosinasse muuseumisse, täites mõttetuid CV-ridu, kuni see lõpuks müüakse miljoni dollari eest mõnele naiivsele kollektsionäärile.
Minu jaoks on kummaline rääkida “karjäärist fotograafias”. See on pigem teekond. lähedane oma vaimsuses ja välises mõttetuses samuraide teele.
Mulle tõesti ei meeldi see, mis tänapäeval fotograafiaareenil toimub. Põhisuundumused on juba ammu üle vaadatud. Kõik need ruudukesed, lavastatud portreed, mille keskel on pilk, kõik see kataloogimine ja arhiveerimine kõigest ja kõigest… Olgu see siis vanaemad muuseumis või rüütlid soomusrüüs või anorektilised tüdrukud, mind ei huvita fotograafia samamoodi.
Ma mõtlen: fotograafia on olemas selleks, et muuta meid ümbritsev maailm kolmemõõtmelistest kategooriatest läbi aja mingiks uueks visuaalsuseks ja tähenduseks. On selge, et pilt ei ole võrdne sellel kujutatud objektiga. Kuid üks minu hollandi õpetaja Hans Aarsman arvab, et see on täpselt võrdne. See tähendab, et te võite teha pildi teeserviisist, mida te ei vaja, ja selle siis ära visata: Polaroidpildid võtavad korteris palju vähem ruumi kui tassid ise. Sellel põhineb kogu kaasaegse fotograafia kontseptsioon. Valgust on minimaalselt, kompositsiooni minimaalselt, kõik on liiga selge ja ühemõõtmeline. Ja mulle on alati õpetatud, et fotograafia on valgus. Valguse maagia, uus perspektiiv. Noh, ja emotsioon, mis paneb sind hoolima ja kaasa tundma.
Seda saab muuta ainult visaduse ja iseseisva lähenemisega. Sa võid ju teha oma näitusi, trükkida oma zinesid, teha veebiprojekte…
Pärlite hajumine ja pragu tegelikkuses
Fotograafia on minu jaoks eelkõige seiklus. See on see, millega ma alustasin, kui ma esimest korda pildistama hakkasin, see on see, mis mind fotograafias kõige rohkem sütitas. Minu ajaloos on olnud 5 Delfi-mängu, kus iga kord juhtus minuga mingi maagia: “blitz-turniiri” ajal pidid sa 24 tunni jooksul ühe loo maha võtma… Ma olen alati suutnud jõuda 100 km kaugusel asuvale jalgratturite festivalile, sõjaväehaiglasse või mustlaslaagrisse. Ma ei teadnud midagi fotograafiast ega andekusest. Ma lihtsalt rändasin. Enne reisimist küllastusin ma klassikaplaate sirvides. Nii jõudsin ma selleni, et fotograafia on lihtne. Fotograafia on nagu pärlite otsimine.
Fotograafia on minu jaoks alati olnud selline “sõit tundmatusse”. Eksperiment iseenda peal. Panen end sellisesse kohta, kus ma ei ole kunagi ilma kaamerata ja ilma eesmärgita. Fotokaardid – ettekäändena minu ebamõistlikule uudishimule, seiklushimule.
Visuaalselt otsin oma fotodel mingisugust kummalisust – seda pragu tegelikkuses, mis on tavalisele silmale nähtamatu, mis on maetud igapäevaellu… Ma ei otsi ilu.
Minu fotod peegeldavad minu sisemist ebatäiuslikkuse tunnet, selle maailma kummalisust ja kogu elu võlu. Mõnikord on pildid, mis mulle meeldivad, nagu sügelus. See on nii, et midagi sügeleb su seljas, kuid sa ei suuda seda täpselt määratleda ja sa kulutad palju aega, et aru saada, kus see on. See paneb sind pikalt ja kõvasti pilti vahtima, et näha seal midagi keelavat. Midagi muud peale kujutatud objekti. Kas see on “dokumentaalne” või “kunstiline”??..
Maailm on üks, pildid on erinevad
Pildil
– Kžemski rajooni küla vanima elaniku järelkaja, mis pidi 2012. aastaks Bogutšanskaja hüdroelektrijaama käivitamise tõttu üleujutama. Krasnojarski piirkond, 2009
Pildil pulmapeol Beslanis, Põhja-Osseetias. Beslani pulmades pärast koolitragöödiat ei ole ikka veel keegi tantsinud. 2008
Mulle meeldib idee luua terviklikke projekte, millel on idee, inspiratsioon, logistika, topograafia, teatud tehnika, jutustamisviis, algus ja lõpp. Õppida mõtlema maailmast läbi fotograafia – ja seda tundma. See on nagu lusika vee võtmine ookeanist. Et võtta pilte maailmast välja. Maailm on üks, kuid igaühel on erinev pilt. Mida on vaja selleks, et olla teistest erinev? Individuaalsus. Originaalsus. Olles inimene.
Minu fotograafia ei ole üldse isiklik päevik. Vastupidi, ma kipun eraldama isiklikku ja fotograafilist. Ma ei pildista kunagi asju, mis mind tegelikult hõivavad. Olen märganud, et lugusid ja olukordi, mida tahan jutustada, ei ole peaaegu kunagi pildistatud. Minu perekonnas, minu kodus, minu linnas olen ma lihtsalt inimene, mitte fotograaf. Sest elamine ja laskmine on erinevad, peaaegu teineteisele vastandlikud asjad. Minu tavalises elus ei ole need kujutlus- ja mõtlemismehhanismid sisse lülitatud. Samuti välistan enda jaoks fotograafia terapeutilise funktsiooni – see tähendab, et vabaneda hirmudest, kompleksidest, töötada läbi teatud olukordi, minna tagasi oma lapsepõlve. Kuigi, kui te mõtlete selle üle põhjalikult järele, siis ma teen täpselt seda. Ma viin reaalsuse teise dimensiooni, teen selle liiga lähedaseks oma unistustele ja ma ei kujuta ette, kuidas inimesed elavad ilma selle võimaluseta näha ja jäädvustada olukordi, mida nad kunagi ei mäletaks ega näeks. Minu fotograafia on minust eraldi maailm. Mõnikord on mul isegi endale raske seletada, miks ma seda pildistan. Kuid ma ei ole huvitatud üksikkaartide tegemisest – mind huvitab selle maailma sees mõtlemine ja kasvamine endast kõrgemale, üle maise “Ira Popova” – ilmselt seetõttu, et ta ei ole kunagi olnud keegi, kellega ma lihtsalt rahul olen olnud… Ma olen alati tahtnud oma nahast välja hüpata, et saada kellekski teiseks. Ja kaameraga on see võimalik.
Lääs ja Eesti hing
Teema, mille filmimisest ma unistan, on laste suvelaager. Võtta seda väikese tüdruku positsioonilt, kellelt on võetud kogu tema privaatsus ja kes on jäetud omaette. Ja kes teeskleb, et tunneb end hästi ja et tal on lõbus. Minge sinna tagasi ja võtke revanš. Ma ei tunneks end seal nii halvasti, kui mul oleks kaamera kaasas. Igatahes annab kaamera teile igas olukorras selles maailmas suurepärase privileegi astuda väljapoole olukorda ja näha seda väljastpoolt. Kaamera annab teile võimaluse irooniaks ja eneseirooniaks, kannatuseks ja kaastundeks. Kaamera annab teile võimaluse rääkida tõelist lugu, lihtsalt selleks, et teised teid kuulaksid ja usuksid. Kaameraga elamine on kuidagi vähem hirmutav. Siin tuleb välja, terapeutiline funktsioon!..
FOTO:
– Gruusia pagulased piiriküladest Tbilisis koolis sõja ajal Eestiga. august, 2008
– Gruusia pagulased piiriküladest koolis sõja ajal Eestiga. august 2008
Eesti fotograafia ei leia kunagi kodu läänes. Sest selles on üks oluline koostisosa: hing. Isegi see sõna on lääne pragmaatikule arusaamatu. Nad kummardavad Dostojevskit ja Tolstoid, nad jumaldavad Tarkovskit, kuigi ma olen kindel, et nad ei mõista neid täielikult. See tähendab, et sa pead olema sina ise. Samas on raske olla fotograaf nullist, kui riigis ei ole head fotograafiaalast haridust, mis ei koolita mitte käsitöölist, vaid inimesi, kes oskavad mõelda ja tunda läbi fotograafia. Minu enda haridustee on tõestanud, et fotograafiks olemiseks on vaja vaid tuld silmis. Ja sul on vaja kedagi, kes usub sinusse ja süütab selle tule. Pikaajaline rutiin ei tohiks kunagi olla. Ideaaljuhul intensiivsed õpitoad, kus saate koos kogenud kapteniga avamerel purjetada. Minu enda kogemusest selliste asjade tegemisel: autor-juhendaja määrab ainult kurssi, kuid ka usalduslikult! õpib oma õpilastelt.
Tuleb välja mõelda, kuhu minna.
Võtke kurss tähtede poole
Aasta tagasi märkasin, et Eestid käsitlevaid projekte oli nii palju lääne fotograafide poolt ja mitte ühtegi Eesti fotograafi poolt. Ma mõtlen tõsiselt. Paradoks! Välismaalased galopeerivad üle tippude, märkides lumehanged, kõrghooned, ruudulised tekid, vaibad seintel ja kummalised soengud. Korraldage see kõik matemaatiliseks järjestuseks “maastik-portree-sisekujutis-detail”, nagu muster “1-2-3-4-1-1-2-3-4”. Ja nad nimetavad seda kõike Eestiks. Samal ajal kui me, otsides midagi tabamatut ja irratsionaalset või lihtsalt alasti tüdrukuid põllul , unustame, et fotograafia on mõeldud selleks, et jutustada.
PILDIL:
– Mägi-Karabahhi põgenike poeg iseorganiseeritud põgenikelaagris naftaväljadel. Balakhani, Aserbaidžaan
– Beslani kooli nr.1 hoone säilitatakse terrorismiohvrite mälestusmärgina. Põhja-Osseetia, 2008
Ma kogun praegu välismaiseid autoreid, kelle projektid käsitlevad Eestid grupinäituse jaoks, ja tahan ise vähemalt kuidagi struktureerida oma fotograafilist lähenemist, et pildistada projekti Eestist 13 linna .
Usun kindlalt, et fotograafia tulevik peitub sõltumatutes dokumentaalprojektides ja multimeedia žanris, veebipõhistes projektides ja spetsiaalselt välja töötatud eksplikatsioonides. See on endiselt suur valdkond, keeruline ja mitmekülgne töö, mis nõuab lisaks fotograafia oskustele ka oskust süsteemselt mõelda, pöörata tähelepanu pildile, helile, videole, tekstile, kujundusele ja struktuurilisele esitlusele, leida tasakaal nende vahel, samuti sisu ja visuaalsete elementide vahel. Ma töötan praegu selle kallal.
P. S. 2013. aasta alguses avaldan oma pikima, valusaima ja karmilisema projekti, mis on eksperiment žanrite ristumiskohas: raamatu “Teine perekond”. Ma unistan sellest ja kardan seda..
Sarjast “Metro”. 2012
Irina Popova
Sündinud 1986. aastal Tveris. Lõpetas Tveri Riikliku Ülikooli ajakirjanduse erialal.
Alates 2002. aastast olen töötanud piirkondlikele Tveri ajalehtedele vabakutselise ja hiljem täiskohaga korrespondendina. Koolitus fotokoolis House of Photography. Võitis 4 aastat järjest kuldmedali Eesti ja SRÜ Delfi mängudel kategoorias Fotograafia.
Liitusin 2006. aastal Eesti Fotograafide Liiduga. Õppis Sergei Maksimishini ja Irina Meglinskaja juures.
2008. aastal kajastasin sõda Gruusias ja pärast seda töötas ta ajakirja Ogonyok juures, tehes oma reportaažide jaoks fotolugusid.
Alates 2008. aastast A.V. Plehanovi foto- ja multimeediakooli õpilane. a. Rodtšenko.
2009. aastal töötas ta Kuubal, mille tulemusena valmis fotonäitus ja raamat “Kuuba lähedal”. Aasta fotograafi auhinna võitja fotoajaloo kategoorias, 2009.
Osalenud rahvusvahelistel fotofestivalidel: Les Recontres d’Arles, Noorderlicht, Breda Photo, Volga fotobiennaal.
2011 isikunäitus Aranapoveda galeriis Madrid ja osalemine Photoquai biennaalil Seine’i kaldal Pariis .
Fotograafi veebisaidi kolumnist.
Elab alates 2010. aastast Hollandis, Amsterdami Rijksakadeemias.
Sarjast “Metro”. 2012
Milliseid teemasid ja lähenemisviise kasutavad tänapäeva Eesti fotograafid oma töödes ning kuidas meie suhe fotograafiaga on arenenud?
Tänapäeva Eesti fotograafid käsitlevad mitmesuguseid teemasid oma töödes, sealhulgas loodus, linnaruum, portreed ja dokumentaalfotograafia. Nad kasutavad erinevaid lähenemisviise, alates traditsioonilisest mustvalgest fotograafiast kuni eksperimentaalsete tehnikateni. Meie suhe fotograafiaga on aja jooksul arenenud, tänu tehnoloogia arengule on fotograafia muutunud kättesaadavamaks ja populaarsemaks. Inimesed kasutavad rohkem fotosid igapäevaelus ning hindavad fotograafiat kui kunstivormi üha rohkem. Eesti fotograafid on saavutanud rahvusvahelist tunnustust ja nende töid eksponeeritakse üle maailma, mis tõstab meie fotograafia mainet ja nähtavust globaalsel tasandil.