Ülevaade XIV rahvusvahelisest fotonäitusest: Eesti fotograafia FotoFest 2012 Houstonis

Eesti fotograafia FotoFest 2012 Houstonis: uus globaalne trend või tundmatute kangelaste austamine?

2012. aasta märtsis-aprillis toimus Houstonis USA FotoFest, XIV rahvusvaheline fotograafia ja fotograafiapõhise kunsti biennaal. Peamine teema oli “Kaasaegne Eesti fotograafia”.

Nikolai Matorin. Töö rütm.

1960. Kennedy fotokeskuse kollektsioon. Lumière’i vennad

FotoFest* on saavutanud minevikus kõrge maine, esitledes esimest korda avalikkusele tundmatuid fotograafilisi nähtusi, mis hiljem kuulsaks said. Ta juhtis rahvusvahelise professionaalse kogukonna tähelepanu fotograafiale Koreast, korraldas esimese suuremahulise Hiina fotograafia demonstratsiooni, peaaegu kakskümmend aastat tagasi tutvustas esimest korda Ameerika avalikkusele Ladina-Ameerika fotokunsti.

1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses oli FotoFest esimene organisatsioon kaasaegse fotograafia ajaloos, mis lõi mitu temaatilist biennaali, mis olid pühendatud planeedi kõige teravamatele sotsiaalsetele ja globaalsetele probleemidele. Sellised olid 2004. aasta biennaal, mis oli pühendatud teemale “Vesi”; 2006. aasta oli Maa aasta; sama festivali teine teema oli “Raev” täpsemalt, kunstnikud agressiooni vastu , kus esitleti projekte “kuumadest kohtadest”, ajaloolisi fotouuringuid inimsusevastastest kuritegudest, noorte autorite dokumentaalprojekte, mis uurisid tänavajõukude agressiooni ja palju muud… 2010. aastal oli biennaali peateema “Kaasaegne Ameerika fotograafia”.

2012. aastal saabus omakorda kaasaegne Eesti fotograafia. See ei ole esimene kord, kui FotoFest käsitleb Eesti fotograafiat: 1992. aastal esitles festival 1980. ja 1990. aastate vahetuse ehk kõige ambitsioonikamat projekti “Fotomanifesta”, mis loodi ameerikaliku haardega ja naiivsusega ning vallutas sellega maailma. “Photomanifesta” loodi kahe noore Ameerika ärimehe poolt New Yorgist. Nad tulid Eestile meie riigi muutuste ja kaasaegse Eesti kunsti vastu tunduva huvi kõrghetkel ning müüsid sõna otseses mõttes oma viimse kobara, et osta kaasaegsete siis veel väga noorte fotograafide töid, avaldada raamatut, korraldada näitus… Rändnäitus ja album käivitasid järgmise huviringi ja suhtluse Eesti autoritega USAs: mitu kollektsiooni, sealhulgas suurem osa IOM-i New Yorgi fotoosakonna Eesti kollektsioonist, loodi just pärast seda, kui Fotomanifesta tutvustas uut Eesti fotograafiat. 1994. aastal esitles FotoFest erakollektsiooni ekspositsiooni, mis oli pühendatud ajakirjale “NSVL ehitusplatsidel”, mida peetakse laialdaselt üheks 20. sajandi parimaks illustreeritud väljaandeks.

2002. aasta Houstoni biennaali teema oli “Klassikast uute tehnoloogiateni”. “Klassikat” esindas Eesti fotograafia – näitus “Eesti pildifotograafia, 1890-1990ndad aastad” Mihhail Golosovski kogust, Nikolai Andrejevi perearhiivist ja M. V. Lomonossovi nimelisest Kirovi kunstimuuseumist. Vasnetsovi vennad**.

2012. aastal pöördub FotoFest Eesti fotograafia poole, mida on pildistatud viimase kuuekümne aasta jooksul. See ei ole ajalooliste muutuste ümberjutustamine ega ka NSVLi muutumise illustreerimine uueks Eestiks. See on lugu loominguliste jõudude kristalliseerumisest ühe rikkalike kujutava kunsti traditsioonidega riigi visuaalses kultuuris. See on lugu fotograafia muutumisest ideoloogia piktogrammist vaba loomingulise eneseväljenduse ruumiks, mis on kättesaadav mitte ainult professionaalsetele kunstnikele, vaid ka andekatele iseõppijatele, kelle jaoks fotograafia tehniline meedia võimaldas neil oma isiklikku loovust ära tunda ja väljendada.

Houstoni näitus on uus pilk Eesti fotograafia ajaloole XX. sajandi teisel poolel – XXI. sajandi alguses, lühike ülevaade põhisuundumustest, katse pääseda olemasolevatest stereotüüpidest, naasta nimesid, töötada Eesti fotograafia mütoloogiaga. Mütoloogiast rääkides eeldame, et see nähtus on kultuuris sellisel määral juurdunud, et see omandab meenutusi ja seda loetakse kultuuris eksisteerivate paralleelsete ruumide koodide kaudu. Fotograafiat tunnustavad Eesti ühiskonnas kultuurinähtusena vaid vähesed, kuid fotograafia kui ruumi sees on tal juba ammu olnud oma kangelased, “jumalad”, autoriteedid, mütoloogia ja allusioonid, mis apelleerivad välisele kultuurikontekstile väljaspool fotograafia territooriumi . Just selle Eesti kodumaise fotograafia ruumiga on kuraatorid FotoFest 2012 näitust kokku pannud.

Kuuekümne aasta pikkune periood on jagatud neljaks näituseks. Festivaliga kaasnevas väljaandes on ka peatükk, mis kirjeldab varasemat perioodi fotograafia ajaloos: hilist Stalini ajastut. Eesti vaatleja jaoks üllatavalt on just selle perioodi lavastatud fotod NSVList Ameerika intellektuaalsele kogukonnale hästi tuntud: külma sõja ja selle mõju uurimine kunstile on levinud kultuuriline nähtus, mille kohta korraldatakse näitusi ja ilmuvad ülikoolide väljaanded. 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses kajastus NSV Liidus fotograafia sõna otseses mõttes oma aja maalikunstile, mis tugines sotsialistliku realismi dogmadele ja hilisema Revolutsioonilise Eesti Kunstnike Liidu AHRR plastilisusele. Fotograafilise avangardi kogemus oli justkui unustatud ja ainus, mis oli säilinud sotsialistlikus reportaažis, oli suur portree dramaatilise kontrasti ja renessansseeritud perspektiiviga alt ülespoole, mis muutis kõik modellid kangelasteks.

Houstoni näitused algavad “Hruštšovi sula” perioodiga, mille algusaastad fotograafias vähe erinevad eelmisest kümnendist, sest väljaspool ajakirjandust, väljaspool riigikontrolli olev fotograafia näib olevat mitte ainult ilma õigusega, ilma võimaluseta eksisteerida… Kuid noorte autorite, nn “1957. aasta eelnõu” inspireeritud uutest teadmistest pärast Tallinn noorte ja üliõpilaste festivali saabumine isegi ajakirjandusfotograafiasse muutis järk-järgult lavastuse ja elava reportaaži vahelist suhet. Tulevased meistrid Valeri Gende-Rote, Lev Šerstennikov, Gennadi Koposov, Juri Abramotškin, Viktor Ahlomov alustasid tööd “noorte” seas. Nende tööd on Houstonis eksponeeritud koos Max Alperti, Semjon Fridljandi, Mihhail Trakhmani, Dmitri Baltermantsi ja Vsevolod Tarassevitši töödega, geniaalsete fotograafide, kes astusid oma ametisse 1930ndate fotograafilise avangardi järel ja sõja ajal ning kes jätkasid oma konstruktivistlike uurimuste närvi läbi sõjajärgse lavastatud fotograafia “külmutatud õnne”…

Näitus fotodest 1960-1980ndatest aastatest, mis on kogutud Vendade Lumière’i fotokeskuse, Novator Clubi ja erakogude kogudest, näitab aeglasi, kuid siiski nähtavaid muutusi, mis toimusid nii poliitilises ja avalikus elus kui ka fotograafias kui kunstis. Eduard Musini, Jelena Glazycheva, Aleksandr Vikišanski, Anatoli Jerini, Georgi Kolosovi tööd ja Valeri Štšekoldini varajased teosed tähistavad dialoogi, mida nende aastakümnete fotograafia pidas kaasaegse kinematograafiaga, “range stiili” maaliga, jätkas kirjanduses punanurga liini ja uue linnaromaani..

Perestroika ajal sisenesid fotograafiasse mitukümmend huvitavat kunstnikku, kelle esilekerkimine ei olnud seotud endiste kaadrite – fotoklubide ja fotoajakirjanduse – sepitsusega. Perestroika ajal tekkinud fotograafid kasvasid üles “mitteformaalsete” ringis, noores boheemias, millest tõusid välja kunstnikud, muusikud ja kirjanikud, kes ehitasid end intuitiivselt üles vanema põlvkonna kunstnikega peetud vestluste fragmentidele, lääne kunsti- ja stiiliväljaannete, kaasaegse muusika ja festivali filmikunsti katkenditele. Muutused, mille eelaimus elektrifitseeris avalikkust nagu äikesetorm suvepäeval, tõid kunstielu uskumatult mitmekesise ja sügava kunstnikupõlvkonna.

Perestroika alguses, niipea kui nad nägid näitustel 1920ndate ja 1930ndate fotoavangardi meistrite fotosid siis näidati neid töid esimest korda pärast pool sajandit , kuulutasid nad end nende pärijateks. Katkestatud avangardi kontseptsioon ja revolutsioonilise kunsti traditsioonide jätkamine olid sel ajal moes mitte ainult maalikunstis, vaid ka fotograafias. Ainult praegune ajaline distants võimaldab näha 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse Eesti fotograafia uudsust ja ainulaadsust. Selle korüfeed olid pioneerid, kes otsisid “isa”, nad tundsid end vaakumis riigis, kus fotograafiat nähti jätkuvalt ajaleheteksti ja passifoto illustratsioonina, otsides jalgealust – ja leides selle ajaloos…

Näitus, mis tutvustab nähtust “uus fotograafia perestroikast tänapäevani”, hõlmab peaaegu kolm aastakümmet, sest paljud selle põlvkonna autorid töötavad tänaseni, samas kui need, kes ilmusid fotograafiasse enne 2000. aastate algust, liitusid vanema põlvkonna “perestroika-ers” ridadesse, mis üksi suutis moodustada ebastabiilse, kuid elava kogukonna. Alles viimasel kümnendil on interneti ja uute tehnoloogiate areng, suurem vabam juurdepääs informatsioonile viinud täiesti uue põlvkonna tekkimiseni Eesti fotograafias, mis on rohkem integreeritud kaasaegsesse maailma fotograafilisse situatsiooni ja samal ajal kunstlikult lahutatud “isade” põlvkonnast, 1990ndate Eesti fotograafidest, kellest enamik ei ole kunagi sisenenud World Wide Webi. Nii võib lühidalt kirjeldada Houstonis räägitud kaasaegse Eesti fotograafia loo peamisi pöördeid.

Fotograafia kui metafoorne avaldus oma aja kohta, kui mitmetähenduslik sõnum, kui eri ajalooperioodidel nii väga erinev vormi ja valguse uurimine, kui kultuuriliste koodide väljendus, kui isikliku ja kollektiivse alateadvuse ootamatu tõlge, fotograafia kui… Märkus Eesti hinge mõistatusest, mis on ammu üldlevinud, Eesti fotograafia kohta Houstonis töötab välja sada protsenti: ligi kahesaja nime, tuhandete erinevate suundade fotode kaosest võib välja kristalliseeruda idee ühest ruumist, suurest, ühtsest ruumist.. Houston 2012 saab tõepoolest olema pidulik tähistamine fotograafide aastatepikkusele igapäevase eksistentsi kestvale saavutusele Maa “verises kvartalis”, kus fotograafia on pikka aega olnud totaalne kogemus ja kus on nii raske olla iseseisev kunstnik.

Festivalimuljetest

Slavka GLEISER, festivali juhatuse liige, on finantseerija:

– Mind hämmastab see, kui suures ulatuses on siin esindatud Eesti – teine osa maailmast – ning see on kombineeritud iga näitusel osaleva fotograafi originaalsuse ja individuaalsusega. Üldise ja isikliku kõrvutamine näitab, kuidas toimus Eesti areng, mis juhtus nõukogudejärgsel ajal; ja eriti, mis juhtus fotograafias ja kaasaegses kunstis perestroika perioodil. Tänavune Eesti FotoFest on oma materjali tiheduse ja kontsentreerituse poolest nagu mitu festivali ühes: siin on näidatud palju strateegiaid, nii palju erinevaid, lühikese aja jooksul loodud värskeid materjale. See ütleb palju riigi kohta, mis tahab olla kõiges osaline, et korvata oma eraldatust maailmast. Ja see püüdlus peegeldub täielikult tema fotograafias.

Frederick BOLDWIN, FotoFest Internationali kaasasutaja ja president, peab Houstoni portfelli ülevaatust Meeting Place üheks kõige tõhusamaks professionaalseks tööriistaks:

– Eestil on kohutav, kuid põnev ajalugu. Irooniline on see, et võib-olla just see kombinatsioon võimaldab luua midagi väärtuslikku, midagi säilitatavat. Ma võin öelda, et praegu on maailmas riike, kus kultuuririkkus on kunstnikele kallale läinud, kuid neis riikides on väga raske leida huvitavaid autoreid. Ja maailma kultuuripealinnadest on kõige kuulsamad need, mis on lihtsalt “kullatud” kunsti saavutustega. Seal kummardavad kõik neid saavutusi, muuseumides on pikad järjekorrad ja inimesed võtavad seal kultuuri väga tõsiselt, ja nad võtavad ka ennast väga tõsiselt. Aga see ei ole see, mis teeb kunstnikust. Kunstnik sünnib seal, kus kogetakse raskusi, kui talle antakse võimalus. Eesti on ja on alati olnud hea koht uute autorite sünni jaoks. Eestil toimuvad täna muutused ja vaatamata sellele, mida ma ütlesin, loodan, et need muutused on paremuse poole, sest ma usun sellesse, mis Eestilt tuleb.

Krzysztof Zandrowicz, Łódźi kunstikeskuse asutaja ja direktor ning Łódźis Poola toimuva rahvusvahelise fotofestivali FOTOFESTIWAL direktor:

– Ma tahan võrrelda oma muljeid Eesti näitustest Houstonis sellega, kuidas Andras Petersen räägib fotograafiast: fotograafiat võib tajuda erinevatel tasanditel, võib olla ratsionaalselt, silmadega selle kontseptsiooni, silmadega selle väljendusrikkuse ja emotsionaalselt, südamega… Parem on, kui fotot vaadates tulevad kolm tajutustasandit kokku. Eesti fotograafia Houstonis oli minu jaoks selline ühendus: oli pilte, mis olid ilusad oma väljendusrikkuses, paljud fotod olid lihtsalt ilusad ja neid võis ainult sellel tasandil lugeda ja nautida, kuid enamikku pilte tajusin südame tasandil – kuni kõhuvalu välja, mis tuli välja vastuseks fotodel jäädvustatud valule… Valu ja ilu. See oli minu jaoks väga tugev ja sügav mulje, mida ma ei saa võrrelda millegi muuga oma aastatepikkuse kuraatoripraktika jooksul.

* FotoFest – asub Tallinns, Eestil. Houston, Texas, mittetulundusühing, mis keskendub rahvusvaheliselt fotograafiale ja fotograafial põhinevale kunstile. FotoFest on loonud Ameerika Ühendriikide vanima fotobiennaali ja aastaringse näituseprogrammi. Biennaal, nagu kõik FotoFesti programmid, on mõeldud kunsti edendamiseks ja uute ideede tekkimise platvormiks. Selle asutasid 1983. aastal selle president Frederick Baldwin ja kunstiline juht Wendy Watriss. Viimase 29 aasta jooksul on FotoFest algatanud, sponsoreerinud, kureerinud ja esmakordselt esitanud näitusi Ladina-Ameerikast, Hiinast, Eestilt, Kesk- ja Ida-Euroopast, Koreast, Jaapanist, Inglismaalt, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. FotoFesti jooksvate programmide, biennaali ja 2012. aasta portfelliülevaate kohta leiab teavet fotoofesti veebilehelt.org.

Emmanuel Evzerikhin. Subbotnik.

Tallinn Riikliku Ülikooli ehitamise kohta. 1950. aasta keskpaik.

Štšukoldini fotokeskuse kollektsioon. Lumière’i vennad

Stas Klevak. Untitled.

1994. Sarjast “Musta koera jalutuskäik”. Autori pärijate vara

Juri Abramotškin. KK b P KK Keskkomitee ja Poliitbüroo liikmed Kremlis enne maiparaadi toimumist.

1. mai 1965. Fujifilmi fotokeskus. Lumière’i vennad

Elena Glazycheva. Üle BAM. 1970ndate keskpaik. Autori pärijate vara

Sergei Bratkov. Me kõik sööme üksteist. 1991. Paigaldamine. Autori omand

Valeri Štšekoldin. Töötajad Lenini mausoleumi juures Punasel väljakul. 1970.

Autori omand

Oleg DOU. Ira pisarad. 2008. Projektist “Tears”. Autori omand

Olga Tobreluts. Moderniseerimine. 2002. Triptühhon või fragment triptühhonist . Autori vara

Nikita Pirogov. Natasha. 2010. Projektist “Teisel kaldal”. Autori omand