Ülevaade XXI. Minu Vaikne ookean

On näitused ja näitused. Mõned on fotokogukonnas pärast sulgemist ikka veel tuliselt arutatud. See on märk tulevast. Selline sündmus sel sügisel oli näitus “XXI. Minu Vaikne ookean” Tretjakovi galeriis Krimmi Valis. Projekti kavandasid ja viisid ellu kuraatorid Kirill Vasilenko ja Anastasia Davydova FotoFond – Territory of Photography RIA Novosti grupp

1. Sergei Maximishin. Indoneesia

Projekt “FotoFond – Fotograafia territoorium” on toonud kokku “kuldse” osalejaskonna, sealhulgas ainsa Eesti naise, kes on saanud Kuldse silma World Press Photo kõrgeim auhind ; Eugene Smithi stipendiumi üks maailma mainekamaid fotostipendiume võitja; ainsa Eesti fotograafi, kes on saanud kuulsa prantsuse agentuuri Magnum Photos; Eesti ja rahvusvaheliste fotokonkursside laureaate, kelle töid hoitakse Eesti ja välisriikide suurtes muuseumikogudes, galeriides ja erakogudes ning avaldatakse juhtivates rahvusvahelistes väljaannetes. Igaüks on erinev, igaühel on oma nägemus, käekiri ja tehnika. Seetõttu on näituse tööd väga erinevad: mustvalged ja värvilised, digitaal- ja filmikaamerad, lainurk- ja teleobjektiivid ning monokulaarobjektiiv – need näitavad kaasaegse fotograafia põhisuundumusi.

Projekt sobis suurepäraselt Krimmi Valis asuva Tretjakovi galerii õrnasse ruumi ning jättis tugeva mulje oma arhitektuuri, valgustuse ja kaasaegse esitluse poolest. Lisaks hästi trükitud töödele, iga autori iseseisvale esitlusele, võis näha ka slaidiesitlust riigi kohta digitaalses raamistikus ja eraldi hästi tehtud multimeediaprojekti, mis andis aimu korraldajate suurest kavatsusest.

Andrei Bezukladnikov, veebiportaali Photographer asutaja ja juht:

– Mulle meeldis, kuidas keerulist ruumi valitseti. Mõnikord tuled näitusele ja kõnnid justkui mööda pikka aeda, kus fotod ripuvad monotoonselt, ja atmosfäär on uinutav. Ja seal on elu, elu pulseerib. Ruum on kaunilt hallatud. Mul ei olnud kohe igav. Ma kogesin seikluslikku seisundit. Sa ei tea, mis on nurga taga. Ja iga kord midagi uut nurga taga. Paljud asjad olid ootamatud ja ebatavalised – see, kuidas fotod olid raamitud, erinevad suurused, raamide ja mattide värvus, valgustus… Ekspositsioon tundub mitmekesine ja tasakaalustatud. Isegi ilma pilte vaatamata saate nautida, kui huvitavad, ilusad ja õrnad nad on. Väga kaasaegne. Ma olin huvitatud!

Teil õnnestub saada nii võimas meeskond erinevaid fotograafe, kes teevad nii elavaid pilte, ja te näete, et nad ei ole väsinud, et nad on ise huvitatud, et nad tahavad olla pioneerid. Ma arvan, et see oli väga edukas projekt. Ma ei oska veel kedagi konkreetselt ära märkida: ma käisin selle näituse esmalt läbi kui metsa, nüüd vaatan puude kaupa. Mulle meeldis minu tähelepanekute põhjal Sergei Trapezini monoklitöö. Monokkel on triviaalne, kuid ta ei saanud triviaalseks. Tema teosed on nagu maalid, mis panevad sind mediteerima. Pinkhassov, nagu alati, pani mind vaimustuma. Mulle meeldis väga Natasha Berkutova töö paapuistide kohta. Mulle meeldis Kozyrev väga – selline lihtne pilt, nagu mulle meeldib. Selline minimalism, ja sellega kõik öeldud. See on puhas, läbipaistev, nagu õhk, mida hingad sisse ja välja

Aleksei Mjakišev, projektis osaleja:

– Mul on Taiwan. See on esimene kord, kui ma käin Aasias. See on nagu teisele planeedile minek. See kõik on sama, ainult erinev. Teine kultuur, teine mentaliteet, teised värvid, teine riik. Tulin koju ja nädal aega ei saanud ma aru, millises reaalsuses ma olin. Mõned tööd, mida olen pildistanud digikaameraga ja mustvalgel filmil. Mul on umbes 30 rulli filmi ja üle 5000 värvipildi. Ma läbisin kogu materjali. Tegin oma valiku, sain umbes 200 värvilist ja umbes 70 mustvalget. Siis vaatasid kuraatorid ja tegid oma valiku: mõned veebilehe jaoks, mõned slaidiesitluse jaoks, mõned multimeedia jaoks..

Taiwan on saar, millel on oma poliitiline süsteem. Kõige rohkem jäid meelde inimesed, nende elustruktuur, nende mentaliteet. Maa-alune oli hämmastav. Kuna ma ei osanud ühtegi hieroglüüfi, sain seal hõlpsasti orienteeruda. Idamaine turg on hämmastav, see on lahe: palju väikseid poode, kus saab kõike maitsta, tooted on erakordsed ja maitsevad kummaliselt. Mind huvitas inimeste ja ookeani vaheline suhe. Minu eesmärk oli pildistada inimesi üle ookeani, kuid ma võtsin laiemat pilti, püüdes jäädvustada oma kohatunnet, oma riigitunnet.

Seal on kõik teisiti, teine tsivilisatsioon. See oli minu jaoks hea ja rahuldust pakkuv kogemus. Ambitsioonikas projekt. Selliseid projekte on hädasti vaja. Nad stimuleerivad fotograafi minema teise riiki, tegema lugu, edastama oma tundeid – see on alati stiimul edasiseks kasvuks ja arenguks.

Dmitri Morgulis, projektis osaleja:

– Ma sain Uus-Meremaa, projekti kõige kaugema punkti. Uus-Meremaalased on väga huvitavad inimesed, väga viisakad, äärmiselt elurõõmsad. Nad ei näe välja nagu ameeriklased. Sõitsin hirmus, sest ülesanne oli raske. Väga pikk lend kahe ümberistumisega. Raske oli kohe sisse elada: ajavahe, erinev kliima – meie antipood, neil on talv, meil on suvi… Kas ma olen valikuga rahul?? Jah, kuigi ma oleksin ette kujutanud muid töökohti. Näiteks olin üllatunud, et nad valisid maastikutööd. Kuid üldiselt olen ma valikuga ja selle esitlemisega avalikkusele rahul. Ma loodan, et projekti kuraatorid teevad koostööd ja lubavad meil näitust ka teistes linnades näidata. Näiteks oleksin olnud õnnelik, kui see oleks toimunud Habarovskis. See on esimene suurem fotoprojekt Eestil. Tõenäoliselt tuleb teine ja kolmas. Aga me olime esimesed. Me oleme esimene!

Fotograaf ja projektis osaleja Mihhail Daševski:

– Olen käinud Hiinas, Shanghais. Kujutage ette: te tulete Tallinnsse teisest riigist, te ei ole kunagi siin käinud ja te ei mõista Eesti keelt, ja te mõistate minu tunnet. Kõige parem oleks minna ja filmida kuulsaid “Tallinn” vaatamisväärsusi. Jumal õnnistagu mind. Tahtsin teha meeleolupilte. Ma filmisin neid. Mul oli kolm päeva tõlk, seejärel töötasin üksi.

Kuidas ma valmistasin end reisiks ette? Ostsin kaardi ja reisijuhi. Palusin oma tõlk Sasha’l näidata mulle Shanghai slummid ja ma ei saanud temalt ühtegi vastuväidet. Ta viis mind slummidesse, ma rändasin ringi. Kogu reisil oli ainult kaks “ei fotot”. Minu arvates on see kommunistliku riigi jaoks tühine summa. On 38 kraadi ja ma filmin vabalt Shanghai tänavatel. Miks te ei ole Vaikset ookeani filminud?? Ma pidin sinna minema, sest ma arvasin, et ma ei pildista midagi paremat kui Shanghai. Mõelge järele: mis olen mina, linnainimene, kes ma rannikul tulistan?? Sada kolmekümne viiendik võrku, mis tuleb tampida ja merre visata?

Igor Gavrilov, Eesti fotoagentuuri EAST NEWS fotojuht:

– On kummaline, et 21 autorist ei ole ühelgi hea pilt ookeanist. Ja ookean on kõige võimsam meie planeedil elav olend. Ookean on see, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Mitte ükski autor ei ole vaevunud mõtlema sellele, mis on ookean..

Victoria Ivleva, fotoajakirjanik ja projektis osaleja:

– Parim asi selle projekti juures on see, et see osutus täpselt selliseks, nagu see oli kavandatud. Kõik, mida kuraatorid silmas pidasid, on neil õnnestunud saavutada. See ei ole alati nii projektide puhul. Mina isiklikult käisin Bruneis, mis on väga suletud riik, ja see iseenesest oli huvitav. Brunei ei osutunud väga fotograafiliseks kohaks, nii et seal oli täiendav professionaalne väljakutse. Peamine raskus tekkis minu arvates piltide valimise etapis, sest enamik meist on harjunud tegema valikut koos kuraatoriga, samas kui FOTOFOND võttis kõik enda kätte ja me jäime sellest rõõmust ilma. Nüüd ootame põnevusega albumi “XXI. Minu Vaikne ookean” koos meie fotograafiaga.

Vladimir Bogdanov, fotoajakirjanik:

– Ilus näitus. Hea teema. Kuid see on pigem dokumentaalfoto näitus, mis on positsioneeritud kunstilise fotograafia näituse näol. Mul on selle vastu sisemine protest.

Kirill Vasilenko ja Anastasia Davydova algse idee autorid, projekti kuraatorid :

– Milliseid kriteeriume kasutasite projekti autorite valimisel??

– Olime üks peamisi korraldajaid esimesel rahvusvahelisel portfoolio ülevaatusel Eesti fotograafidele, mis toimus Tallinns 2011. aasta augustis-septembris. Interaktsioon fotograafiga, nagu te teate, portfoolio revisjonis on alles alguses, see on selline nullmärgiline alguses, mis peaks kindlasti midagi kaasa tooma, kui kohtute huvitavate autoritega. Me kohtusime. Mõnda neist tahtsin tõesti näidata. Mõned neist, nagu me juba projekti tulemusena aru saime, on muutunud avastuseks mitte ainult meie publikule, vaid ka kogenud ja professionaalsetele fotograafidele.

Nii et me tahtsime fotograafid ühe projekti jaoks kokku tuua. Seetõttu olid üle poole ekspeditsioonil osalenud fotograafidest Tallinn rahvusvahelise portfoolioülevaate osalejad. Me kohtusime Liudmila Ketslakiga meie portfoolio kaudu Houstonis Fotofestil 2012 ja kutsusime ta meie projektiga liituma. Meie konkursi nimekirjas oli 87 või 89 autorit. Mitmesugused. Täiesti. Esialgu soovisime teadlikult ja tahtlikult, et projekt tooks kokku reporterid, dokumentalistid ja kunstnikud, kelle nimed on seotud fotokunstiliikumisega. Tahtsime koguda suurtähtedega autoreid, kes suudavad fotograafiliselt mõista ruumi olemust, olemust ja konteksti, kuhu nad satuvad enamasti esimest korda , ning tõmmata objektiivi kaudu välja selle, mis on neile meeldinud. Siit ka “MINU” projekti pealkirjas, mis on võtmesõna ja määratlev sõna. Meie jaoks oli oluline koondada autoreid, kes ei kuulu ühte või teise fotoklanti, et meie 21 autori näitel kristalliseeruks läbilõige kaasaegsest Eesti fotograafiast koos kõigi selle mitmetahulisustega näiteks osadel teadmine ja tundlikkus globaalsete suundumuste suhtes, osadel aga globaalse konteksti täielik kadumine; oskus mõelda ja töötada projektiga ning puudub arusaam, mida oma materjaliga teha , mis oli ka kohe ettearvatav ja me esialgu kujutasime ette, et.

– Kuidas valiti iga autori jaoks riik??

– Riigid määrati autoritele loosimise tulemusena, mis toimus RIA Novosti rahvusvahelises multimeedia pressikeskuses 5. juunil 2012: kujuteldavast Vaiksest ookeanist akvaariumist tõmbasid fotograafid pudelid, milles olid rullnööbid, mis näitasid, millisesse riiki fotograaf nädalaks läheb.

– Kas te arutasite autoritega, mida te tahtsite tulemuseks saada, kas andsite neile mingeid suuniseid, nõuandeid, soove või olid nad tõesti vabad valima teemasid, tehnikaid ja pildistamistehnikaid??

– Arutelu – ebatraditsiooniline autoripilt olukorras, kus isegi professionaalne fotograaf on mõjutatud turistide ilu ja vaadetest, autoripilt, mis paljastab pealiskaudse mulje ja ulatub palju sügavamale kui tavaline turistipilt objektiiviga. Paluti mitte filmida midagi, mis meenutab Bounty reklaami. Teemade, tehnikate ja fotograafiliste meetodite valikul olid autorid küll vabad. Sest me kutsusime väljakujunenud kunstnikke, kes suudavad oma looideed reaalsusest välja toimetada ja nähtu fotograafiliselt mõtestada.

– Kas te pakkusite välja, et autorite eelkontrolli ja näituse kujundamisel nende seisukohti arvesse võtta kuigi tõenäoliselt ei saa kõik aru, et nii paljude ja nii erinevate autorite näitus ei ole võrdne igaühe isikunäitusega ??

– Jah, ettepanekud tehti ja neid kaaluti. Kuid see ei ole sünonüüm “me kaalume, seega võtame näituse”. Seda ei tehta kuskil mujal professionaalses maailmas sellistes projektides. Eriti kollektiivsetes ruumides, kus oli vaja projektipõhist lähenemist ning ühtse pildi ja ekspositsiooni kujundamist ning kus enda subjektiivse ja mõnikord konservatiivse enesehinnangu üle teki tõmbamine ei tulnud kõne alla. Kõik fotograafid ei suuda või ei taha mõelda projektipõhiselt. Keegi suutis soovitada projekti. Ja sel juhul tegime valiku, kas täielikult või osaliselt autori soovitatud valiku põhjal. Keegi pakkus välja nn autori põhjendatud seisukoha, mille alusel tehti otsuseid. Ja oli ka see, mida nimetatakse kapriiside leksikoniks: “See ei meeldi mulle”!”. Ja see ongi kõik – punkt, professionaalne seisukoht on väljendatud. Meie jaoks on “argument” nõrk, mis viitab professionaalse suhtluskultuuri puudumisele. Mis puutub lubadustesse, et autorite valik, kui seda üldse pakutakse, langeb kokku näituse valikuga, siis keegi ei andnud mingeid lubadusi, ei kirjalikult ega suuliselt.

– Milline on teie hinnang tulemusele: kas oli võimalik realiseerida kõik, mida te planeerisite??

– Raskuste kohta … Noh, neid ei olnud ühtegi. Oluline oli luua ühtne, harmooniliselt hingav, elav ruum. Paar tosinat unetut ööd – ja tundub, et see on toiminud. Tõsiselt öeldes on aga tegemist pigem tulemuseks oleva materjali mitmetähenduslikkuse ja ebaühtlusega, mida me eespool mainisime: ühel juhul progressiivse fotograafia keelega ja teisel juhul üldiselt fotograafilise väljenduse mingi “lihtsusega”, mis on kaotanud oma jõu ja asjakohasuse. Aga see kõik otsustati juba siis, kui näitus loodi.

– Palun pange tähele nende tööd, kes aitasid teil luua kompleksset, mitmekihilist ja kaasaegset näitust.

– Kogu projektiga ekspeditsiooni korraldamine, materjali valik, tootmine ja järeltöötlus, fotonäitus Vladivostokis, fotomuusika etendus Vladivostokis, näitus Tretjakovi galeriis, raamat, film fotomuusika etendusest Vladivostokis, mis ilmub detsembri alguses tegeles tõsine meeskond, suured professionaalid – umbes 80 inimest. Näiteks projekti logo on kujundanud Sergei Mirosh Miroshnichenko , kunstnik, skulptor ja Kuningliku Kunstiakadeemia professor.

Tretjakovi galerii näituse disain, ruumiarhitektuur, multimeedia elemendid, teoste kujundamise kontseptsioon, autori plokkide moodustamine lõid Anastasia Davydova ja Kirill Vasilenko koos kolleegidega projektist “FotoFond – Fotograafia territoorium”.

– Kas te jätkate selliseid suuremahulisi temaatilisi projekte ka tulevikus?? Jagage palun oma järgmisi plaane.

– Kõige lihtsam oleks öelda: jah, me kavatseme seda teha! Kuid need projektid on liiga mitmeetapilised ja väga kulukad kõikides etappides – alates arendusest kuni rakendamiseni. Seega oleks õigem öelda, et meil on uus idee, mida oleme kuude kaupa arendanud. Idee on kujundatud ja läbimõeldud, selle ulatus on võrreldav “Minu Vaikse ookeani” omaga; selles osaleb üle tosina fotograafi. Ja mitte ainult. Loomulikult tahaksime teha rohkem selliseid projekte, kuid… ärgem olgem ettepoole ja hoidugem ka “rääkimisest”… Tahad teha. Võib-olla pakume mingit uut formaati, sest see toimib.

Etenduse loomise laval ütlesid mõned “heatahtlikud” fotograafiakogukonnast meile ja mitte meile , et see on jama, et keegi ei tule ja ei tule kunagi vaatama fotograafiat väljakul, kus tavaliselt esinevad publikule igasugused popstaarid. Selle tulemusena seisis ja vaatas Amuuri lahe kaldal Sportivnaya Naberezhnaya’s Vladivostokis, just selle näituse ajal, projektis osalevate fotograafide töid 1,5 tundi üle 5000 inimese. Teisisõnu, fotonäitust vaatas originaalformaadis pooleteise tunni jooksul 5000 inimest, kellest paljud ütlesid pärast seda, et see oli “sündmus mõtlevatele inimestele”. Oleme tulemusega rahul. Ja meie näitust Tretjakovi galeriis näinud vaatajate muljeid. Meie jaoks oli huvitav kutsuda väga erinevaid autoreid, keda vaevalt et kunagi ühte projekti koondatakse, ja näidata nende töid vaatajale. Meil õnnestus!

Natalia Udartseva küsimused.

On näitused ja näitused. Mõned neist on aktiivse arutelu all isegi pärast sulgemist. See on sündmuse tunnusjoon. Selliseks sündmuseks oli sel sügisel näitus “XXI. Minu Vaikne ookean Tretjakovi galeriis Krimmi Valis. Projekti kavandasid ja viisid ellu “FotoFond – Fotograafia territoorium” RIA Novosti grupp kuraatorid Kirill Vasilenko ja Anastasia Davydova

PILDIL:

2. Artjom Žitenev. Korea

3. Andrei Shapran. Singapur

4. Mihhail Daševski. Hiina

5. Vladimir Semin. Peruu

6. Victoria Ivleva. Brunei Darussalam

7. Igor Mihhalev. Vietnam

8. Juri Kozyrev. Eesti, Kamtšatka, 2012

9. Georgi Pinkhasov. Mehhiko

10. Emil Gataullin. Austraalia

11. Aleksei Mjakišev. Hiina Taipei

12. Sergei Trapezin. Malaisia