Vadim Gippenreiter – meie kõik

Ma läksin Vadim Gippenreiteriga kohtuma nagu esimesele kohtingule: olin mures, närviline, hilinenud. Sellest on juba ammu aega möödas, kui me seda nägime. Ta tähendab mulle väga palju – ja

inimlik ja fotograafiline. On selliseid haruldasi maagilisi inimesi. Vadim Evgenjevitš on üks neist. Kui ma Ogonyokis töötasin, käisin tema juures fotosid tegemas. Me rääkisime, ta rääkis oma elust ja selle keerdkäikudest. Kummalisel kombel ei tundnud ma kunagi mingit vanusevahet. Kunagi ei tekkinud tunnet, et ta on teise põlvkonna mees, kes on ajas kadunud, ajast maha jäänud või et ta ei mõista midagi selles elus. Ta oli kõigest täiesti teadlik, täiesti kaasaegne. Ja ma võtsin tema pikaealisuse valemit “ära istu diivanil, vaid liigu!. Kui tunnen end absoluutselt halvasti, siis meenutan teda ja tunnen kergendust, väljapääs näiliselt lootusetust olukorrast ilmneb iseenesest.

Ta jäi mulle silma esimesest hetkest, kui ma temaga kohtusin. Raske oli uskuda, et see energiline, trimmis mees on üle seitsmekümne aasta vana. Ta oli väga erinev minu tuttavatest fotograafidest: ta oli tagasihoidlik, suurejooneline isiksus ja mõtlemine, väärikas, kadeduseta, suuteline hoidma suhtlemisel distantsi, kaalukas oma otsustes, mille taga võis tunda tema tohutut kogemust. Ja veel midagi, mida on raske sõnadega kirjeldada, midagi, mida mõnikord nimetatakse “energiaks”, andes sellele erinevaid tähendusi.

Tänu Gippenreiterile ja meie vestlustele sain aru, et fotograafia on fotograafi ja pildistatud, subjekti ja ruumi energia kontsentratsioon. Ja kaader on lihtsalt viis, kuidas seda energiat arhiveerida ja vaatajale edastada. Kui fotol on võimas energia, tabab see vaatajat otse päikesepõimikusse. Sama kehtib ka maalikunsti ja teiste visuaalsete kunstide puhul. Loomisenergiast laetud teosed elavad kaua ja murravad aega, jäävad kunstiajalukku, olenemata sellest, millal nad on tehtud.

Ja koos minu avaldamisega Ogonyokis Vadim Gippenreiteri kohta juhtus järgmist. Kirjutasin teksti, tegin fotod ja läksin Arles’i fotofestivalile. Kui ma tagasi tulin, avastasin, et teksti oli poole võrra vähendatud, kuna olin otsustanud anda suured pildid. Teenistuses olev toimetaja ei pööranud sellele suurt tähelepanu, ta lihtsalt lõikas “saba” maha. See osutus täielikuks mõttetuseks. Ma helistasin Vadim Evgenjevitšile, et vabandada. Ta naeris ja ütles mulle, et ma ei peaks muretsema, et mitte rikkuda mu jume.

Teinekord Ogonyoki skanner, olles saanud Vadim Evgenjevitši slaidi “Meschera. Pry jõge valades otsustas ta seda “parandada” ja tegi taeva siniseks ja vee roheliseks. On õnnestunud parandada allkirja triibud.

Seekord tuli Vadim mulle vastu, nagu tavaliselt. Ta surus mu kätt kindlalt. Silmad on elus. Hoiak on sama. Ütles, et ta ei sõida kuhugi, kuid ta käib iga päev jalutamas ja kõnnib umbes kilomeetri jagu. Tema tütar Maria, kes sarnaneb hämmastavalt oma isale, vaatab läbi tema arhiivi ja valmistab avaldamiseks ette Vadim Gippenreiteri neljaköitelist väljaannet. Vadim Evgenjevitš aitab teda. Album, mis sisaldab kõiki tema parimaid fotosid 60 aasta tööajast, oli tema pikaajaline unistus.

Kuni kaks aastat tagasi käis Vadim mäesuusatamas. Siis jäi ta teel kliinikusse trammi alla. Maria Vadimovna põetas teda terveks. Reisid mägedesse olid unustatud.

See on meistri jaoks juubeliaasta. 22. aprillil sai ta 95-aastaseks. President andis talle 3. mail Kremlis teenetemärgi tema suurte teenete eest rahvuskultuuri ja kunsti arendamisel ning aastatepikkuse viljaka töö eest.

Tema tööde näitus pealkirjaga “Eesti muistsed mälestusmärgid. Kuldne sõrmus oli aprillis suur edu Töötajate ja kollektiivsete talutüdrukute näituse kompleksis. Kollektsionäärid otsivad aktiivselt tema töid. Tema nimi on omaette kaubamärk. Ta tutvustas moodi Kamtšatkale, Kommandodele ja Kuriili saartele. Ei ole ühtegi väljakujunenud maastikufotograafi, kes ei oleks käinud “Gippenreiteri jälgedes”.

Kui ma mõtlen Vadimi töö ulatusele ja tähtsusele maailma fotograafias, siis saan aru, et see ei ole vähem tähtis kui näiteks Ansel Adamsi töö. Ainult Vadim Gippenreiter eelistas mustvalget filmi ja Vadim Gippenreiter eelistas värvilist filmi. Nende kommentaarid loodusfotograafia, fototehnika kohta on paljuski samad, justkui nad teineteist tunneksid, nagu nende armastus looduse vastu, sisemine vabadus ja mulje võimsus, mida nende tehniliselt laitmatu töö jätab.

Ta sündis 22. aprillil 1917. aastal Potõlja külas, praeguse Luhniku vastas. Ei mäleta oma isa. 1917. aastal hukkus ta. Minu isa oli tsaariarmee ohvitser, keda autasustati vapruse eest neli korda Püha Anna ordeniga. Vadimi ema oli talupoeg, külakooliõpetaja. Vadim Gippenreiter pidi juba varakult alustama kuutööd – laadima puukoorma küttepuid, vedama liiva käruga jõest maanteele, inimesi paadiga Tallinn jõe ühelt kaldalt teisele…

Ta käis koolis ilma suurema vaevata. Pärast kooli lõpetamist registreerus ta Tallinn ülikooli bioloogiateaduskonda, kus teda huvitas kõik loodusega seonduv. Kolm kuud pärast sissekirjutamist heideti ta oma isa aadli päritolu tõttu välja. Vastuvõetud meditsiiniõppesse. Nad avasid seal spetsiaalse spordikursuse ja Vadim oli selleks ajaks saanud NSV Liidu meistriks mäesuusatamises. Tema mentoriks oli suusataja Gustav Deberl, kes oli professionaalne giid Austria Alpides.

Vadimil oli aega kõigeks: ragbi mängimiseks, suusahüppeks, maratoni jooksmiseks. Ta õppis instituudis hõlpsasti, saades kõrgendatud stipendiumi. Vabal ajal käis ta ateljees, õppis joonistamist. 1937. aastal algas menetlus rahvavaenlaste vastu ja 1939. aastal sõda Soomega. Nad mobiliseerisid kõik suusatajad, sealhulgas Vadim Jevgenjevitši, kuid lasid ta kahe päeva pärast koju. Ta lahkus meditsiinikoolist kolme aasta pärast. 1940. aasta sügisel sai ta Tallinn Kunstiinstituudi üliõpilaseks. 1941. aastal puhkes sõda. Sõjaväe registreerimis- ja värbamisbüroo kutse – Gippenreiter ilmus oma asjadega kohale, kuid ta vabastati “kuni korralduse saamiseni”. Tallinn Kunstiinstituut evakueeriti Samarkandisse. Õppetöö oli vaheldumisi põllumajandusliku tööga. Tema õpetajate hulgas olid suured kunstnikud: Robert Falk, Vladimir Favorski, Aleksandr Matvejev.

Talve lõpus 1945 viidi instituut tagasi Tallinnsse. Tunnid jätkusid külmas. Töö oli raske. Ainus kindel sissetulek oli sporditreenerina. 1948. aastal lõpetas Vadim instituudi ja sai diplomi skulptuuri alal, kuid tema tööhõive ei paranenud: isikukultus õitses ja talle maksti ainult Nõukogude Liidu juhtide ja šokitöötajate portreede eest. Vadim hakkas fotograafiaga tegelema.

Laskesport alguses. Siis hakkas ta huvituma jahindusest ja “jahinduse kaudu jõudis ta looduse pildistamiseni kõigis selle ilmingutes”. Esimesena sai hea raha oma fotoesitluste eest, mis avaldati Izvestija aknas. Mulle on alati meelde jäänud Izvestija kunstitoimetaja Voltšeki sõnad: “Löö nii, nagu sa tulistad. Ärge pöörake kellelegi tähelepanu. Igaüks tulistab omal moel. püüa mitte olla nagu keegi teine”.

Pärast Izvestija Okonit avaldasid Vadim Gippenreiteri fotoesitlusi ajakirjad Smena, Ogonyok ja Vokrug Sveta. Sellest hetkest alates muutus fotograafia tööks ja Vadim Jevgenjevitš ei mõelnud enam ühest fotost, vaid teemast:

– Ma ei tegele üldse individuaalse pildistamisega. Ma teen alati raamatu, olenemata sellest, kas see avaldatakse või mitte. Mul on lihtsalt idee, mida ma metoodiliselt visuaalse materjaliga kokku sean. Kõigepealt leian koha, mis mind köidab, huvitab, teeb mind murelikuks, tekitab erilist suhtumist. See võib olla vanalinn, loodusmaastik või lihtsalt vaade ühest punktist. Ma vaatan iga objekti tulevikualbumi perspektiivist.

Hruštšovi sula oli alanud. Ajakirjad hakkasid avaldama tema fotosid arhitektuurimälestistest ja maastikest, kuid püsivat tööd ei olnud. 1959. aastal võeti Gippenreiter NSV Liidu ajakirjanike liidu liikmeks, kuigi ta ei kuulunud ühegi toimetuse koosseisu. Ekspeditsioonidelt, keerulistelt matkadelt, Kamtšatka vulkaanidelt ja vaalapüügist tõi ta kaasa materjale, mida ajakirjad meelsasti trükivad. Avaldati esimesed fotoalbumid tema fotodega: “Jahimehe käsiraamat” 1955 , “Belovezhskaja Puštša” 1964 , “Karatšajevo-Tšerkessia mägedes” 1967 .

1967. aastal ilmus album loodusest ilma ühegi inimesena “Lood Eesti metsast” “Tales of the Russian Forest” . Kirjastuse peakunstnik võttis vastutuse raamatu “apoliitilisuse” eest ja selle eest, et see pidi poodides settima. Raamat lendas riiulitelt maha!

Ta ei olnud pioneer ega komsomoli liige. Ta ei kuulunud ühegi toimetuse või kirjastuse töötajaskonda. Kogu oma elu oli ta sõltumatu fotograaf, kuid tema nimi oli läänes tuntum kui Eestil.

– Kas on midagi, mida te kahetsete või mida te ei ole suutnud teha?? – Ma küsisin Vadim Evgenjevitšilt hüvasti.

– Ma ei kahetse midagi, vastas ta lühidalt.

Vadim Gippenreiter fotograafiast. Minu Eestilt. ACT, 2011

“Fotograafia ei ole kunst iseenesest. See on faktiline avaldus. Kunstnik loob oma objekte, fotograaf fikseerib olemasolevad objektid. Ainus asi, millega sa saad fotot “tõsta”, on sinu enda suhtumine, püüda seda suhtumist mingisuguste piltide kujul tõlkida”.

“Ma pildistan seda, mis mulle meeldib. Sa pead kandma oma suhtumist ja arusaama maastikust. Maastik on eelkõige ühendus teie sisemise seisundi ja looduse seisundi vahel. See võib olla huvitav või ükskõikne.

“Selleks, et maastikku hästi tunda, tuleb seal mõnda aega elada.”.

“Loodus ise on kõigis oma ilmingutes, kõigis oma aastaaegades uskumatult aktiivne. See on alati vahelduseks, kord kerge ja päikesepaisteline ilm, kord lumi ja lumetorm. Kui ma ise arendasin, tegin arenguprotsessis mõningaid kohandusi, viisin filtrite abil sisse mõned tavapärased elemendid.

Kõige raskem ülesanne on saada lahti naturalismist. “Kasutan filtreid, erinevaid vahemaid, kaadri konstruktsiooni.

“See on minu suhtumine, minu konstrueerimisviis tuhandete teiste seas, ma tunnistan selle ära. Istu viie kunstniku ette, üks inimene, keda kõik viis maalivad, ja see on viis erinevat portreed, mis ei ole midagi muud kui iga kunstniku eneseportree. See on tema suhtumine, tema otsus, tema ülesanne. See on umbes sama, mida ma teen looduse pildistamisel. Nii nagu ma seda ette kujutan. Ma teen ainult neid fotosid, mis mind huvitavad. Ma tean kindlalt, et kui ma võtan seda teatud viisil, kui see mulle meeldib, leiab see lõpuks kasutust. Mulle meeldis see – leidub neid, kellele see ka meeldib, kes kuidagi sisse saavad.”.

“Ma olen käinud Kamtšatkal juba nelikümmend viis aastat. Olen teinud mitu albumit: pursked, maastikud, loomad, linnud… Olin Tobachikil esimesest kuni viimase purskamiseni, mis kestis peaaegu aasta. “Vulkaanide elu on Maa lugu.”.

“Still Life” on seotud meeleoluga, sinu enda meeleoluga ja seda moodustavate objektide meeleoluga. Mul on kaks erinevat tüüpi natüürmort: looduslikud, millel on oksad, köögiviljad ja puuviljad, ja kontseptuaalsed. See on põhimõtteliselt sama asi, kuigi see jätab väga erineva mulje.

Enne kui paned vaatepildi üles, pead sa esemeid oma peas ette kujutama. Pole mõtet neid ümber tõsta ja vaadata, mis juhtub. Kuni te seda ei esita, ei ole mingit selgust. Stillime peab olema korraldatud nii, et kõik oleks orgaaniline ja mõtestatud. Ja loomulikult peab pinna kvaliteet olema lugemisega.

Taust võib olla erinev, nagu ka valgustus.

Fotograafias lahendatakse samu probleeme nagu maalikunstis – esemete suhe tasapinnale. Flat viitab ruumi loomisele. Nagu lameakvaariumi kahe seina vahel: nii, et tasapind ei vaju tagant kokku ja on eestpoolt kujundatud. Baasereljeef on ehitatud samal põhimõttel. Pinna läbistamine lõpmatuseni tähendab tasapinna lõhkumist.

Kompositsiooni loomisel peaks kõik olema allutatud rütmile. Objektide vahel peab olema teatav rütm ja objektide arv ei tohiks olla ülemäärane: kahest või kolmest või viiest subjektist koosnev vaikimisi elu lahendab sama probleemi kui mitmevahuline kompositsioon.

“Kõik templid on alati ehitatud kõige ilusamatesse kohtadesse ja templid ühendavad visuaalselt tohutut ala. Neist sai kogu piirkonna keskus. Tempel on nagu monument, mille ümber arenevad kõik ajaloo, inimelu tähtsamad sündmused. Templid olid varem lähedased inimese seisundile”.

“Materjali ja fototehnika mängib suurt rolli. Liigne hulk objektiive, kaameraid ja fotomaterjale raskendab tööd, segab paljude võimaluste kasutamist. Pealegi, ekspeditsioonitingimustes, kui arvestada iga grammi, tuleb kõik ise kanda… Kolm põhilist objektiivi lahendavad kõik minu probleemid. Ka fotofilmi tean ma juba ja puust kaamera. Suur 13×18 kaamera omab kõiki vaatenurki, saate näha pinna kvaliteeti, saate teha perspektiivikorrektsioone, saate teravustada mõningaid plaane, mida tavaliste kitsasformaadiliste kaameratega ei saa teha. Suurformaatseadmetega töötamine on väga nõudlik ja avardab võimalusi. Sa hakkad tõesti pildistama”.

Üleskutse Vadim Gippenreiteri talendi austajatele

Vadim Gippenreiteri mälestusfond kutsub kõiki Vadim Gippenreiteri loomingu suhtes mitte ükskõiksed inimesi üles toetama autori fotoalbumi “Kaitstud Eesti” väljaandmise projekti.

Rahaline abi väljaandmise jaoks võimaldab täita Vadim Evgenjevitši ammuse unistuse – avaldada raamat, mis sisaldaks tema 60 aasta jooksul kogutud tohutu arhiivi parimat osa aktiivsest pildistamisest.

Pakutav väljaanne on neljaköiteline raamat, mis koosneb võrdsetest loogilistest osadest, mis hõlmavad Eesti eri piirkondi: “Keskmise vööndi loodus”, “Eesti suured mäed ja jõed” Kaukaasia, Uurali, Sajaani, Siberi , “Eesti põhjaosa” ja “Suurte vulkaanide ja saarte maa” Kuriilid, Komandandad, Kamtšatka . Lisaks autori tuntud töödele sisaldab album ka varem avaldamata fotosid. See album, mis on pühendatud Eesti kõrbele, on Vadim Evgenjevitši töö kulminatsiooniks.

22. aprillil sai Vadim Evgenjevitš 95-aastaseks ja selle albumi ilmumine on parim kingitus, mida ta saab.

Samuti plaanime juubeliaasta raames korraldada suure fotonäituse “Kaitstud Eesti” ja samaaegselt albumi “Kaitstud Eesti” ilmumisega. Rahaliste vahendite kogumiseks teeme ettepaneku müüa eritingimustel Vadim Gippenreiteri teoseid, et alustada ettevõtete kollektsioonide, erakollektsioonide ja sisekujunduse moodustamist kümne teose kollektsioon väärtusega 20 000 dollarit . . Fotod on kaasaegse fotograafiaga, neil on päritolutunnistus ja autori allkiri. Samuti on võimalik osta autori tulevase raamatu piiratud tiraaž 100 eksemplari . – 20,000 USA dollarit. .

Sihtasutuse kogutud vahenditest on kavas välja anda fotoalbum “Kaitstud Eesti” ja samanimeline näitus, mis võimaldab koguda vahendeid, mis on vajalikud arhiivi digiteerimise ja süstematiseerimise jätkamiseks ning tulevaste fotonäituste korraldamiseks.

Projekti kogumaksumus on 80 000 dollarit. Võtame hea meelega vastu kõik annetused, nii üksikisikutelt kui ka organisatsioonidelt. Oleme tänulikud teie abi ja toetuse eest pika teekonna alguses, mille loodame läbida koos Vadim Evgenjevitš Gippenreiteri talendi fännidega.

Siin on link meie veebiprojektile, kust leiate üksikasjad selle kohta, kuidas tõlkida //start.planeta/kampaaniad/95

Lugupidamisega, fondi direktor Maria Gippenreiter.

Kamtšatka. Vulkaanipurse

Kamtšatka. Karymsky vulkaan

Pihkva Kreml. Pihkva jõgi. Kolmainsuse katedraal, kellatorn

Meschera. Pry jõe ülevool

Meschera. Aprill. Üleujutusalune mets

Kamtšatka. Uzon Caldera – iidse vulkaani hiiglaslik kraater

Vaikne elu

Aspen

Vaikne elu

Kamtšatka. Kljutševskoi vulkaani purskamine, 1964

Kamtšatka. Vulkaanipurse

Chuna jõe järv. Päikeseloojang

Kaukaasia. Alibeki liustik. Teberda