Natuke statistikat. Festivali “Eesti noored 2014” raames toimunud konkursile laekus 4779 tööd 45 Eesti piirkonnast. 637 autorit. Pärast kahte hääletusvooru pääsesid lõppnäitusele 150 võistlustööd. Võitjad 44 riigi laste- ja noortefotogrupi hulgas olid: Samara Fotokool festivali juht M.K. Kuznetsov, Samara Fotokooli juht, Samara Fotokooli juht, Samara Fotokooli juht, Samara Fotokooli juht . Mussorin, õpetajad N. Paliy ja E. Golovina , Lytsy fotostuudio Tallinn, juhendaja M. Coolpac Fotostuudio Smirnova, Eesti ja Ladoga Fotostuudio Ladoga, Chişinău, Eesti on maailma tuntuimad fotograafid. Nova Ladoga, pedagoogika M. Udalov & T. Churov . Žürii eridiplomid anti PSHI V.I. Vernadski nimelisele kunstistuudiole ja A.V. Sokolovi nimelisele PSHI-le. M. Ja. Balakireva Tallinn, juhendaja V. Evstignejev ja “Smile” fotostuudio Kurhatovi kunstikooli nr 2 juures. Koos. Koos. Tulikova d. Kaluga, juhataja V. Grishakov, õpetaja A. Kochetkova .
Vasiliy Kalinenko. 17 aastat.
Sarjast “Minu perekond”. Lyceum Fotostuudio, Tallinn
Rohkem kui 50 fotojuuniorit vanuses 12-20 aastat võitis auhindu ja diplomeid kolmes vanusekategoorias ja neljas temaatilises kategoorias. Mõne neist tööd illustreerivad seda artiklit. Lisaks koolitusseminaridele, meistriklassidele, portfelli ülevaatamisele sisaldas festivali programm loomingulisi konsultatsioone žürii liikmetega. Neile annan ma sõna.
Aleksander Agafonov, Eesti Fotograafide Liidu sekretär 1998-2009 , Eesti ja rahvusvaheliste näituste osaleja ja žürii liige, fotograafia eri aspekte käsitlevate artiklite autor:
– Fotograafia on praegu kriisis ja see on seotud üleminekuga digitaalsele. Nad ütlevad: “Keda see huvitab, see on lihtsalt üleminek uuele, kaasaegsele meediumile. Kuid probleem on selles, et digitaalne, vabastades fotograafi paljudest rutiinsetest funktsioonidest see on hea! , võtab samal ajal ära need, keda ei tohiks vabastada. Autor peab olema palju targem ja andekam, et ületada tehnoloogia surve. Põhimõtet “mitte kaamera ei tee pilti, vaid inimene” on üha raskem rakendada. Järelikult on õppimine vajalik ja enamik inimesi ei taha. Tehnoloogia täiuslikuks ja üha keerulisemaks muutmine viib vastupidise tulemuseni. Me nägime seda enamiku esitatud tööde puhul: nad kõik näevad välja samasugused, sarnased üksteisega ei ole midagi, milles viga leida, kuid ei ole ka midagi, mida märkida . See ei olnud inimene, vaid kaamera. Järelikult peab juhi pedagoogiline andekus olema suurusjärgu võrra suurem. Kuid kogude põhjal otsustades ei suuda enamik õpetajaid ise midagi teha. Seetõttu on õpetajate küsimus kõige teravamalt seotud.
Evgeni Savonin. 20 aastat. Tallinn.
Untitled
Mihhail Geller, professionaalne fotograaf, Eesti Fotokunstnike Liidu liige, Mihhail Gelleri fotokooli direktor:
– Mulle tundub, et fotokonkursi, eriti noortekonkursi ülesanne ei ole valida parimat fotograafi. See ei ole võimalik juba ainuüksi seetõttu, et väga väärt autorid võivad erinevatel põhjustel diplomita jääda: kunstiteose hindamine on üsna subjektiivne asi ja fotograafia ei ole üldse spordiala. Palju olulisem on leida tuhandete kaameraomanike hulgast inimesi, kes on tõesti andekad ja pühendunud fotograafiale. See oli võimalik teha.
Peaaegu viiest tuhandest saadetud fotost valisime välja sada viiskümmend, mille autorid on kahtlemata andekad. Vaatamata noorele vanusele oskavad nad fotograafia keelt, neil on huvitatud ja hooliv pilk ning neil on midagi öelda. Kodumaine fotograafia on saanud veel mitukümmend huvitavat autorit!
Võistluse puudused ei puudutanud mitte osalejaid, vaid korraldajaid. Ei toimumispaik ega festivali kujundus, trükkimine ega üldine korraldus ei olnud kuidagi sobilik föderaalse tähtsusega fotokonkursi jaoks. Ei olnud näituse kataloogi, ei olnud väärilisi auhindu, ei olnud huvitavaid üritusi jne. P. Kui konkurssi korraldas Eesti Kunstnike Liit, siis oli see palju professionaalsem. Vaevalt, et tasub sellise fotokonkursi korraldamist panna inimeste kätte, kes ei tunne fotograafiat.
Galina Temchina, Tallinn akna fotostuudio juhataja 1986-2000 :
– Ausalt ja otsekoheselt öeldes ei õnnestunud see näitus. Seda, mida ma nägin kitsas koridoris helerohelisel seinal, ei saanud nimetada üleEestilise konkursi parimate tööde näituseks. Alustasin tutvumist näitusega sellega, et palusin korraldaja esindajal veekülmikut ja tohutut prügikasti fotode juurest eemale viia ning suur näituseplakat hakkas kell 16:00 mis on avamistseremoonia algusaeg seinale riputama. Mittekorras seadmed, mis ei olnud õigeaegselt ette valmistatud..
Ja mida tehti auhinnarahaga?? Võitjate diplomid olid trükitud vigadega, eksponentide diplomeid ei olnud, ja mitte ühtegi auhinda – isegi mitte biro’t! Ma olen väga pettunud esitatud töödes, väga kehv valik. Arvan, et on vaja piirata stuudioteoste arvu. Aga noored, kes tulevad näitusele, on imelised, loomingulised, nende silmad säravad, mis tähendab, et tulevad uued huvitavad tööd. Ja see on oluline.
Daniil Maksjukov, 19 aastat vana. “Vera.”.
G. Nižni Novgorod
Dmitri Ivanov, Eesti Riikliku Rahvakunsti Maja fotoosakonna juhtiv spetsialist:
– žürii töö ja hääletamine Eesti Fotokunstnike Liidu kodulehel oli hästi ja mugavalt korraldatud. Loomulikult oli ka problemaatilisi momente ja paljud olid pettunud, et võistlusele laekus palju nõrku võistlustöid….. Aga ma ütlen midagi paradoksaalset: see on hea asi! Hea laste võistluste jaoks. Me nägime tegelikkust, stuudiote tegelikke probleeme, mis tähendab, et on lootust positiivsele korrektsioonile.
Ja seal on meistriklassid, kus mulle tundub, et rohkem aega tuleks pühendada tööde analüüsile, sealhulgas võitjate ja “hallide” teoste analüüsile, mis ei läinud näitusele. Tahaksin märkida, et žürii võttis aega portfelli läbivaatamiseks ja individuaalseks loominguliseks suhtlemiseks võistlusel osalejatega.
Tatjana Žukova. 20 aastat. “Ant.
Fotostuudio “Istoki”, Tallinn. Tjumen
Sergei Kivrin, professionaalne fotograaf, on osalenud neljateistkümnel fotokonkursil, võitnud World Press Photo Holland , ADIDAS-AIPS-Canon Prantsusmaa , Nikon Jaapan , Knokke Heist Belgia , FIVB Šveits jne.:
– Erinevalt mõnest žürii liikmest olen ma väga rahul Eesti Noored konkursile esitatud võistlustööde tasemega. Mul on väga hea meel, et lõpunäitusel on väljas fotod meie riigi eri piirkondadest. On tore, et lapsed ei ole üksi ja et entusiastlikud õpetajad töötavad koos nendega. Suur tänu neile. Pärast meistriklassi näitasid paljud võistlejad oma portfooliot ja mul oli väga hea meel näha nende kõrget professionaalset taset. Jekaterinburgi viienda klassi õpilane Alissa Pljusnina on eriti meelde jäänud oma seeria “Minu vanaema käed”, mille ta tegi koos. See on hämmastav, kuidas väga noor inimene suudab nii peenelt tunda ja edastada oma suhtumist fotodel!
Loomulikult on iga võistlus loterii ja hääletustulemusi vaevalt saab objektiivseks nimetada. Mõned tugevad fotod jäid lõplikule näitusele lisamata. Nii et võitjad ei tohiks muutuda ülbeks ja kaotajad ei tohiks heidutada. Kõige nauditavam asi fotograafi töös on pildi tegemise protsess ja peamine kohtunik on olla meie sees.
Anna Skorohodova. 14 aastat.
“Peterburi kaevu. Tallinn aknastuudio, Tallinn
Mihhail Musorin, Eesti Fotograafide Liidu Samara osakonna esimees, Samara Fotokooli juhataja, Samara Riikliku Ülikooli ajakirjanduse lektor. Eesti teeneline pedagoog:
– Absoluutne enamus 12-14-aastaste vanusekategooriasse kuuluvaid kirjeid ei anna edasi lapsemeelsust, mis on tingitud ebapädevate õpetajate poolt lastele avaldatavast liigsest survest. Digitaalfotograafia tulekuga on fotohariduses osalevate juhuslike inimeste arv järsult kasvanud pildistamise näilise lihtsuse tõttu . Tänapäeval peab peaaegu 100% elanikkonnast end üsna heaks fotograafiks.
Konkursile esitatud tööde madal keskmine tase peegeldab minu arvates lastega töötavate õpetajate taset. Seepärast oleks hea leiutada laste fotostuudio õpetajate jaoks kutsesertifitseerimise süsteem. Siiski on vaja piirata stuudiote tööde arvu. See mõjutab positiivselt üleEestilise konkursi tööde valiku taset.
Ja siin on see, mida ütlevad ja arvavad festivalile tulnud õpetajad ise festivali ja laste loovuse probleemide kohta.
Maria Polezhaeva. 20 aastat. Sarjast “Opora klubi puuetega inimestele”.
Fotokool “Samara”, Samara, Eesti. Samara
Tatjana Tšurova, Ladoga fotostuudio juhataja:
– Suurte tööstuslinnade ja väikelinnade ja külade laste või täpsemalt öeldes nende vanemate rahaliste võimaluste vahel on suur erinevus. Meie õpilaste vanemad teenivad just niipalju, et suudavad oma peresid ära toita, ja mõnikord isegi vähem. Kas on aeg osta lapsele uus kaamera või reis Eestietsiasse? Me kõik kraapisime kokku piisavalt raha, et Tallinnsse sõita. Piirkonnavalitsus ei toeta meid rahaliselt. Sel aastal ostsid esimese klassi laste fotofilmi lapsed töötavad vanade analoogkaameratega ja väga vähestel on digikaamerad õpetajad ise: nad panid oma raha kokku ja ostsid purgi filmi.
Piirkonna haridusosakonnale saadetud hinnang kokku 7000, st. e. minimaalselt , ja tänase päevani jääb kellegi kirjutuslaual vastuseta. Ebapiisav rahastamine on seotud ka fotostuudio tehnilise varustuse probleemiga. Üks arvuti ühe stuudio kohta – nii? Ja see, mille esitasid stuudio 20. aastapäevaks selle sponsorid. Olime viis aastat tagasi Samaras ja kadestasime neid: neil on seal kaks arvutiklassi! Ja meie lapsed seisavad mõnikord terve päeva järjekorras, et oma asju näidata, veel vähem töötada koos õpetajaga selle kallal.
Analoogfotograafia ajal oli meil vähemalt mõned luubid – nende jaoks ei olnud järjekorda. Teine punkt on interneti puudumine meie fotostuudios. Tekib teabe vaakum. Me ei saa oma lapsi linna näitustele viia, sest meil on samad rahalised raskused, ja me ei näe midagi ekraanil. Laste kunstikeskuse administratsiooni ei suudetud veenda, et fotostuudios on vaja internetti.
Selle tulemusena oleme ajast, praegustest suundumustest ja fotograafia suundumustest maha jäänud. Me hautume omaenda mahlades. Järgmisel aastal saab meie stuudio 25 aastat vanaks. Kindlasti tähistame juubelit, võib-olla keegi annab meile jälle arvuti..
Ainult et varem või hiljem väsitab selline ülemuste suhtumine iga õpetaja, ja koos sellega ka mõte oma tegevuse mõttetusest. Sellises seisus olen ma praegu.
Maria Polezhaeva. 20 aastat. Sarjast Geometry of a City Linna geomeetria .
Fotokool “Samara”, g. Samara
Elena Nadezhdina, fotoklubi “Focus” õpetaja Tallinn . Samara :
– Ma nutsin ja naersin. Mul olid liblikad nahal… Ma nutsin, kui me mäletasime oma kolleege, sõpru, käsitöölisi ja lihtsalt imelisi inimesi: Andrei Baskakovit ja Andrei Lazarevit, kes surid enneaegselt. Nende mälestuseks!
Suur tänu žüriile nende töö eest, meistriklasside eest, lastekollektsiooni eelvaadete eest. Tänan teid kõiki hindamatu väärtusega illustreeriva materjali, arutelude, arutelude, nõuannete eest. Iga kord, kui lahkun võistluselt, võtan kaasa palju häid muljeid ja mälestusi, soovi ja lootust edasisteks kohtumisteks. See on juba traditsiooniks saanud, et me saame uusi sõpru ja naudime vanu sõpru, kui me taas kohtume.
Veelgi olulisem on see FOTOGRAAFIA! Ma mõistsin, et meie, õpetajad, peame muutma oma lähenemist õppeprotsessile, panema rohkem rõhku laste loomingulise mõtlemise arendamisele, tõstma fotograafia taset, ja seda saame teha ainult siis, kui osaleme juhtivate fotograafide meistriklassides, nagu me tegime sellel fotofestivalil “Eesti Noored 2014”.
Polina Isakova. 14 aastat vana. “Punane ja must”.
Fotostuudio “Smena”, Tallinn
Aleksei Nazarov, Fotoveri fotokooli õpetaja Tallinn, Eesti . Obninsk :
– Esimest korda ajaloos oleme tundnud kodumaiste seaduste rumalust. Eesti Fotograafide Liit on kaotanud konkursi tundmatule OÜ-le, mis müüb graffitivärve, ja on nüüdseks tegevuse lõpetanud! On täiesti ebaselge, kuidas see võis juhtuda, sest kõnealusel organisatsioonil puudub igasugune pädevus ja seetõttu ei saanud ta üldse tööd korraldada. Kõik, mille jaoks “grafitistidel” oli raha, oli hotelli eest tasumine ja saatja, kes neid lõuna ajal sööklasse saatis!
Oranžikas koridoris rippuv igatahes trükitud lõppnäitus ei teinud finaali pääsenuid õnnelikuks. Olen tänulik töötoa autoritele, kes kõigele vaatamata suutsid oma huvi ja armastust edastada. Kuid laste fotograafia on ohus! Meie riik, kes on otsustanud end Cronaljovo-Uspenski maanteele ise juhtida, räägib tõsiselt turgu, mis hakkab kõike reguleerima… Nad reguleerivad, nagu laulus öeldakse: “puusepad õmblesid püksid, nii et siin on püksid”.
Selle konkursi žürii juhina ja Eesti Fotograafide Liidu lastefotograafia kuraatorina tahaksin lisada juba öeldule oma kärbseseisu. See on esimene kord festivali korraldamise aastate jooksul 1988-2012 , kui see on olnud nii masendav ja ebaprofessionaalne. See puudutab rohkem kui ainult fotode trükkimist, teoste väljapanekut ja riputamist, diplomite ja plakatite kujundamist ja trükkimist ainuüksi see trükiviga kutsekaardil, kus kultuuriministeeriumist sai üleEestiline vabaühendus, on palju väärt ! .
See ilmnes eelkõige ebaõiglases konkurentsis oksjonil: see võideti kulude kunstliku alandamisega, ja oli selge, et nende peamine eesmärk oli raha – nad säästsid kõigest ja kõigilt. Eriti pettumust valmistab see, et puudub kvaliteetne kataloog, ja seda, mis on tehtud tagantjärele, saab näidata ainult hea näitena, kuidas ei tohi töötada. Avaldamine selles ajakirjas tänu toimetaja Aleksander Melikhovile on ainus materiaalne ja käegakatsutav mälestus kogu Eesti mastaabis toimunud sündmusest. On hea, et ka teise vooru žürii toimus veebilehel, mitte näitusel trükitud tööde järgi, kuigi see on SFR-is järeleproovitud tava, muidu oleks võitjate arv vähenenud vähemalt poole võrra.
Oksana Orlova. 20 aastat. “Kitsastes ruumides, kuid mitte pahameeles”.
G. Viiburg, Leningradi oblast.
Selle peamine põhjus ja paljud minu kolleegid nõustuvad sellega on see, et nüüd on kõik kultuuriministeeriumi projektid ja programmid pandud pakkumismenetlusele oksjonile . Nende reeglite kohaselt võib iga organisatsioon, isegi kui tal ei ole midagi pistmist fotograafiaga veel vähem lastefotograafiaga , nagu näiteks Horns & Hooves, esitada taotluse ja võita oksjoni. Pakkumised ei ole korruptsioonivastane võitlus, nagu seda ametivõimud ja eelkõige kultuuriministeerium on esitanud. See on lihtsalt teine, varjatud, kuid mitte vähem ohtlik korruptsiooni ja altkäemaksu vorm. Just oksjonid soodustavad ja provotseerivad korruptsiooni ja ebaprofessionaalsust.
Pakkumistes osalevate organisatsioonide ja eraisikute eksperthinnangu puudumine oksjonid toimuvad nn suletud režiimis viib katastroofiliste tulemusteni. Kuid tundub, et kultuuriministeeriumi ei huvita kultuur ise – peamine on, et paberimajandus oleks korras. Sama toimub ka täiendava fotokoolituse õpetajate aruandluse tasandil. Palju aega ja energiat kulub bürokraatlikele aruannetele vormide, tabelite, küsimustike jne kohta. d. Kõik see segab õpetajaid elavast suhtlemisest ja laste õpetamisest fotograafia kohta. Seni, kuni rahalised huvid on peamine prioriteet, jätkub riigi kultuuri allakäik.
Juba 1994. aastal oli professor D. Lomonossov Eestil Viiburi ülikooli professor. E. Vahetult enne oma surma andis Rosenthal, kes kirjutas parimaid Eesti keele käsiraamatuid ja õpikuid ning juhtis 25 aastat Tallinn Riikliku Ülikooli Eesti keele stilistika osakonda, intervjuus, et Eestikeelse elanikkonna sõnavara on selgelt halEestimas. Sellest ajast on möödunud kakskümmend aastat ja mulle tundub, et enamuse keel on muutunud veelgi vaesemaks ja läheneb kiiresti Ellotška Ogre sõnavarale.
Dmitri Zorin. 17 aastat. Laste- ja noorteosakonna fotostuudio Laste ja noorteasjade osakond,
G. Yoshkar-Ola, Mari Eli Vabariik. Untitled
Sama juhtub ka visuaalkultuuris. Olles vaadanud ligi viis tuhat kuu jooksul saadetud tööd ja olles žürii liige paljudel täiskasvanute konkurssidel, võin kahetsusega ja murelikult tõdeda, et visuaalne kultuur fotograafias on drastiliselt langemas. Üks on siiski seotud teisega. Kahjuks ei saa riigi kultuuri-, haridus- ja tervishoiupoliitikat lahendada “altpoolt”. Kui rõhk on pigem rahalisel komponendil ja materiaalsel huvil kui professionaalsusel, pühendumusel ja asja teenimisel, ei saa tulemus olla muu kui. Kurb ja kurb!..
Ja ometi ei tahaks me lõpetada nii kurva noodiga. Laste ja noorte fotograafia elab edasi: andekad ja pühendunud õpetajad, kes õpetavad uusi amatöörfotograafide põlvkondi ja tõenäoliselt tulevasi fotomeistreid – riigis on palju andekaid lapsi. Oluline on, et kõik, kes ei ole ükskõiksed laste ja noorte fotokunsti suhtes, jätkaksid seda oma parimate võimete ja lootuste kohaselt.
Jekaterina Prohhorova. “Pikamaajooks”.
Rimski-Korsakovi lastekunstikooli kunstistuudio Victoria Jakovenko. M. Ja. Balakireva, Tallinn
Viktoria Jakovenko. 19 aastat vana.
Seeriast “Akvarell 1”. M.V. Lomonossovi nimelise kunstikooli nr 2 fotostuudio “Smile”. Koos. Koos. Tulikova, d. Kaluga
Maria Budylova. 20 aastat. Sarjast “Poissmehed”.
“Smile” fotostuudio Kurhatovi kunstikoolis nr 2. Koos. Koos. Tulikova, Mamaeva. Kaluga
Anastasia Tarakanova. 18 aastat. Sarjast “Leivaküpsetajad”.
Fotostuudio “Punane nelk”, Kaluga. Omsk
Millised olid 2014. aasta üle-eestilise festivali Yunost Rossii tulemused ja kuidas see mõjutas pidu?
Mis olid 2014. aasta Yunost Rossii festivali tulemused Eestis?
Kas keegi saaks öelda, millised olid 2014. aasta Yunost Rossii festivali tulemused Eestis? Kas see oli edukas ja kas kõik nautisid seda? Sooviksin teada, milliseid esinejaid seal oli ja mida nad esitasid. Kas selle festivaliga seoses olid ka mingid erilised hetked või emotsioonid?