Kõik algas eelmisel kevadel, kui Sony pakkus lahkelt mõnele Eesti fotograafile võimalust proovida RX1, maailma esimest täiskaader peegelkaamerat, maailma väikseimat ja kergeimat täiskaaderkaamerat… Tõsi, sisseehitatud, mittevahetatava objektiiviga. Kuna sain kaamera kingituseks, tahtsin vastutasuks vaid avaldada oma muljeid veebis.
Pilt 1. Punane ja Blaquette.
Öine foto parukaid müüva poe aknast on tehtud ühe Olympuse parima kiire objektiiviga. Terav esiplaanil olev teravus kohtub põlvkondliku bokehiga kaadri keskel ja paremal kolmandikul. Vibratsioonikompenseeritud käest pildistamine tagab täiusliku teravuse ja kõrge tundlikkus ei takista teil RAW-failist elavaid värve hõlpsasti välja võtta.
Kaamera: Olympus OM-D E-M5
Objektiiv: Olympus M.ZUIKO 12/2.0
Tundlikkus: 1600 ISO
Sulgemiskiirus: 1/80 sek
Ava: f/4
Valgustuskompensatsioon: -1,0 EV
24 mm fookuskaugusega filmistandard.
Seda beebit nimetati juba siis kogu maailmas “Leica Killeriks”, kuid pulmafotograafid vaatasid mind ülbe põlgusega ja keegi undergroundis ei reageerinud üldse… Ma armusin sellesse esmapilgul selle diskreetsuse tõttu.
Sony RX1 sai kiiresti asendamatuks kaaslaseks. Isegi teel pagariärisse kandsin seda kaelas. Tegid vaid kahe kuuga palju ilusaid pilte. Paljud neist on tegemas kommertsalvestusi. Tunnistan, et oleksin võinud oma vana optikakomplektiga hakkama saada, aga Zeiss tõmbab nii magusalt..!
Pärast kahte nädalat koos Sonyaga elamist olin ma otsustanud sellest lõplikult loobuda. Aga lubamine ei tähenda abiellumist! Ma müüsin selle ! Nelja kuu pärast. Selle asemel ostsin ühe asemel kaks peeglita kaamerat. Mul on nüüd kaks Olympuse kaamerat: OM-D E-M5 ja E-M1.
Nelikümmend aastat olen olnud ustav Nikoni fotograaf ja olen alati kasutanud Nikoni tippkaameraid. Mul on praegu veel kaks Nikoni, D4 ja D800, aga ma pildistan nendega üha harvemini.
Ma näen seda suundumust, mis võib otsustavalt mõjutada paljude fotograafide varustuse valikut. Seepärast tahtsin jagada oma kogemusi ilma peeglita elamisest. Ma arvan, et maailm loobub peagi SLR-kaameratest. Juba praegu pildistavad paljud amatöörid, kes varem ostsid kompaktseid, nutitelefonidega, ja profid saavad väga varsti tööstusest erineva suurusega sensoritega peeglita ajakirjanikke. DSLR-aparaadid jäävad tõenäoliselt veel mõnda aega püsima, kuid masstootmine peatub.
Mida on DSLR-aparaadid teinud professionaalidele??
Kaua aega tagasi oli minu isal Fodis Fodis: Leica poolt Saksamaal 1924. aastast valmistatud kaugusmõõtja kaubamärgi nimi . – Punane. FED-2 kaamera. Noortele fotograafidele tuletan meelde, et nimi tähendab lihtsalt: Felix Dzeržinski. Millele oli ka väga lihtne seletus: esimesed FEDid olid kokku pandud saksa osadest alaealiste kurjategijate ja kriminaalhoolduslaste kätega. Tänu lastele: nad tutvustasid Leicat nõukogude inimestele. FEDil oli kaugusmõõtja. Tema pilguotsas pidin ma kahe üksteisest eemal asuva objektiivi elemendi kujutised joondama…
Tollal loeti, et pilt on fookuses ja katiku võis vabastada. Fokuseerimine oli väga aeglane ja ebamugav, kuid peamine häda oli see, et pildiotsija oli pime ja pime ning ei andnud mingit ettekujutust teravussügavusest. Fotokunsti õppimise algusaegadel peeti seda suureks ebamugavuseks, kui. Nii leiutati peegliotsija seade. Nüüd võis fotograaf juba peamise objektiivi kaudu näha, mis on terav ja mis mitte ja isegi millises ulatuses.
Kuid kõigi nende ilude eest maksti kallisti: lisaks optilisele pildiotsijale oli neil ka üles-alla pöörleva peegliga mehhanism. Selle põrutused põhjustasid võnkumist. Nad leiutasid probleemi vastu võitlemiseks summutid. Peegel sundis suuremat optilist ulatust ja tegi kaamerad paksemaks. Tollal nimetati neid kerge põlgusega “kitsasfilmideks”, nüüd aga kutsutakse neid kergendusega “täisfilmideks”. Töökauguse suurendamine tekitas minus soovi suurendada objektiivide suurust ja kaalu.
Inimesed leppisid sellega rohkem kui pool sajandit, kuid tuli aeg, mil neil õnnestus suruda täiskaader-maatriks legendaarse “Leica” mõõtmetesse, säilitades samal ajal võimaluse vaadata läbi objektiivi. Professionaalse segmendi kaamerate kaal on korraga poole võrra vähenenud. Soovitud ja prestiižsed DSLR-aparaadid on muutunud möödanikuks.
Sony RX-1 täiskaaderkaameraga on justkui fotograafide kogukond ärkas üles ja mõistis korraga, et on aeg öelda hüvasti peeglile ja seega ka vajadusele investeerida asendussüsteemi.
See on kallis, kuid sama vältimatu kui üleminek filmilt digitaalsele.
Enne rekordilapsi olid kõik peeglita kaamerad peale Leica kärbitud, mis tähendab, et neil olid väikesed sensorid. Neile, kes ei tea: peamine erinevus kärbitud ja täisformaadi vahel on see, et suurem sensor annab teile objektiiviga väiksema teravussügavuse ja seega ilusa fookusest väljas oleva ala – bokeh.
Sellegipoolest on võimalik saavutada ilusat bokeh’i väga kiirete objektiividega kärbitud formaadis foto 1 , kuid siiani ei ole ma suutnud saada võrreldava kvaliteediga faile väikeste sensorite ja kõrgema tundlikkusega. Sony täisformaadiga saab pildistada 12 800 ISO juures ja saada suurepäraseid faile prindideks. Ja parimad professionaalsed peeglita kaamerad, millel on kärbitud pildiformaat, salvestavad võrreldava faili 1600 ISO juures Fotod 1 ja 2 .
Foto 2. Öine test.
Öö. Pildistatud tänavavalgustuse all. See tähendab, et valgus on väga madal ja kontrast on väga kõrge. Ja ometi andis väike täismaatriksiga peegelkaamera väga hea kvaliteediga faili. Ma ei pidanud võitlema müraga, sest seda ei olnud, ma ei pidanud maha suruma tera ning teravus ja detailid olid paremad kui Nikon D4-ga umbes samades tingimustes.
Kaamera: Sony DSR-RX1
Objektiiv: Sisemine 35/2.0
Tundlikkus: 12,800 ISO
Sulgemiskiirus: 1/400 sek
Ava: f/2.8
Valgustuskompensatsioon: +0,3 EV
Mis mulle meeldib elu ilma peeglita?
Lihtne! Elu lihtsus on erakordne! Ma lähen harva enam ilma kaamerata välja. See oli minu unistus varem, kuid nüüd on see reaalsus. Ja kohe on heade žanri-, portree- ja arhitektuurikaadrite arv järsult tõusnud. Ja ma ei teinud peaaegu mingeid kompromisse oma kvaliteedinõuete osas. Lisaks sellele pildistasin varem mõningaid teemasid väga harva, kuid nüüd võin neid pildistada igal ajal, kui tahan.
Näitena on siin mõned Olympus M superteleriga tehtud fotod.ZUIKO 75-300/4.5-6.7. See on peeglita Olympuse suum, mille kärbitud suurus on 2. Nii et täiskaadri osas on 150-600mm. Pean ütlema, et nende teleritega pildistamine minu Nikoni puhul ei ole sugugi triviaalne. selleks tuleb valmistuda. Mul on vaja rasket statiivi. Vabastage säriautomaatik kaabli või raadiokäiviti abil ja alati esmalt peegel ülespoole tõstetuna. Kuid isegi see ei taga alati teravaid pilte. Sa ei saa statiivi lähedal pildistades jalaga trampida või pildistada sildadelt ja kõrgetelt hoonetelt – see kõnnib. Sa ei saa tulistada üle metroo, trammi või autode läheduses. Sa pead jälgima tuult… Lühidalt öeldes ei ole lihtne teravat pilti saada.
Kuid alles hiljuti uhkustas üks minu kuulus kolleeg, et tema jaoks ei ole see probleemiks. Ta tulistas jahil käega haugi. DSLR-kaameraga! Nagu vapper musketäri, võin ma ainult mütsiga tolmu oma saapadelt pühkida.
Enne nende kahe Olympuse, OM-D E-M5 ja E-M1, ostmist pildistasin käsitsi stabiliseeritud Nikoniga 400mm juures. Eredas päikesevalguses sain teravaid pilte.
Aga mida ma nüüd olümposega teen, mõtlemata, möödaminnes, ei osanud enne isegi unistada. Ma pildistan selle objektiiviga väga liikuvaid objekte, hallidel päevadel, õhtul ja öösel. Statiiviga või ilma. Super-telefoto sai mõneks ajaks minu lemmikobjektiiviks fotod 3-6 .
Kuid ma olen oma peeglita kaamera lainurkoptika tulemuslikkusega üsna rahul. Siin on näiteks kaks kaadrit, mis on tehtud mitte enam kõige lahedamate objektiividega fotod 7 ja 8 .
kaks firmat – Sony ja Olympus – on esimesed, kes võtavad kasutusele peeglita kaamerad. Nad pakkusid oma kaamerad kõikvõimalike uute funktsioonidega, mida me ei ole veel saanud reaalselt tunda. Olympusel on näiteks võimalus lülitada välja sensori automaatne stabiliseerimine kõigis võimalikes suundades, valides ainult vertikaalse või horisontaalse stabiliseerimise. See funktsioon avab võimaluse saada uusi kirjeldavaid efekte aeglase säriajaga pildistamisel. Näiteks kõike horisontaalselt sujuvalt määrides, samas hoides vertikaalset rasva teravana. Üldiselt on nüüd aeg igasugusteks katsetusteks määrdeainetega pilt 9 .
Ma ei suutnud ühe ajakirja artikli raames Sony RX1 täiskaadrit üksikasjalikult käsitleda. Ma võin vaid öelda, et see on üle kõige, mida selle kohta on juba kiidetud, kuid otsustades kiiruse järgi, millega Sony omandab patente uutele ja erinevatele leiutistele, ootab meid lähitulevikus ees palju meeldivaid üllatusi.
Kaks täiskaader vahetatavat optikat, mis praegu maailmas ringi lendavad, Sony A7 ja Sony A7r, ei pane mind vaatamata hõõguvatele voogudele kumbagi ostma. Mõnes kvaliteedi ja hinna võrdluses on nad siiski halvemad kui Nikoni tippobjektiivid. Ja nii juhtub üsna kummaline asi.
Ma pildistan pulmi kahe süsteemiga. “Nikon” – kõik olulised pulmakroonikad ja portreed, blurbid, valikulised žanrilised stseenid – “Olympus” koos avade fikseerimisega. Sama juhtub ka tootmises. Teema ja makro – Olympuse jaoks. Nikon D800 puhul olen ma maastike, arhitektuuri ja suure detailirohkuse nõudmise tõttu suuremate suurenduste juures.
Foto 3. aerobatics
sarjast “Linnud linnas” .
Teravaid linde lennul saab usaldusväärselt pildistada ainult säriaegade puhul, mis on pikemad kui 1/2000 s. Seetõttu pidin isegi päikesepaistelisel päeval tõstma tundlikkust, lülitama sisse stabiliseerimise kõigis viies teljel ja kasutama maksimaalset säriaega 10 fps. See kaader tehti esimesel katsel. Teine aga ei olnud: teist nii ulakat ei olnud sel päeval varblaste parves…
Kaamera: Olympus OM-D E-M5
Objektiiv: Olympus M.ZUIKO 75-300/4.8-6.7
Tundlikkus: 640 ISO
Valgustus: 1/4000s
Ava: f/5.6
Valgustuskompensatsioon: -0,3 EV
218 mm fookuskaugus filmistandardis.
Foto 4. Päikeseloojangul
alates “Kusadasi”, Türgi .
Kasutasin suurte televiisorite tuntud võimet suruda ruumi kokku. Nende fotode lineaarne perspektiiv ei suuda täpselt kajastada objektide tegelikku suurust. Pildid muutuvad mõnevõrra ikooniliseks, kuigi see ei jõua vastupidise perspektiivini. Tahtsin saada esiplaanile ja taustale võimalikult lähedale, luues omamoodi graafilise plakati. Selleks pidin ma kasutama avaust kuni selleni, kus teravus hakkab langema. Valgust oli palju, ja see võimaldas mul pildistada käsitsi ja vibratsioonikorrektsiooniga.
Kaamera: Olympus OM-D E-M5
Objektiiv: Olympus M.ZUIKO
75-300/4.8-6.7
Tundlikkus: 200 ISO
Sulgemiskiirus: 1/500s
Ava: f/10
Fookuskaugus: 601 mm filmistandard.
Foto 5. Smog. Tallinn.
Just teleri kirjeldavad omadused võimaldavad asendada lineaarse perspektiivi tonaalse perspektiiviga. Tumedad siluetid esiplaanil peaaegu valgel taustal muudavad selle joonise sarnaseks. Statiivi ei kasutatud.
Kaamera: Olympus OM-D E-M5
Objektiiv: Olympus M.ZUIKO 75-300/4.8-6.7
Tundlikkus: 400 ISO
Sulgemiskiirus: 1/1250 sek
Ava: f/7.1
Valgustuskompensatsioon: -0,3 EV
Fookuskaugus: 417mm filmistandard.
Foto 6. Osutades sõrmega.
Me filmisime reportaaži avalikkust teenindavast valitsusasutusest, mis asub üsna kitsas ruumis. On pime ja ei ole kuhugi pugeda. Varjatud kaameraga pildistamise meetod, nii et inimesed kaadrites käituvad loomulikult. Olympuse vaikne katik ja fenomenaalne sensori vibratsioonikompensatsioon annavad teravaid pilte ka üsna pimedates tingimustes. “Ma pildistaksin siinkohal Nikoniga minimaalse tundlikkusega 6400 IS0.
Kaamera: Olympus OM-D E-M5
Objektiiv: Olympus M.ZUIKO
75-300/4.8-6.7
Tundlikkus: 1600 ISO
Sulgemiskiirus: 1/80 sek
Ava: f/5.6
Fookuskaugus: 150 mm filmistandard.
Foto 7. Soe õhtu sarjast “magamisala” .
Ma pildistasin oma koduukse ees auto kuumal kapotil päevitavat kassi mitte kiire objektiiviga, vaid odava lainurk-suumiga, mis ei lubanud bokehi alal mingit ilu. Kuid ka need Olympuse optikad on silmale meeldivad, sest nende taustad on ilusad ja teravus on silmapaistev… Märkus: Kass lasi igaks juhuks oma küünised välja, kui kaamera oli tema käppadest viie sentimeetri kaugusel. Ma tegin mitu lasku, kuid see ei liikunud. See tuleneb sellest, et Olympuse kaamerate luugid ei klõbise, vaid kolisevad. Ükski lind, loom ega inimene ei reageeri helile.
SLR-luugid teevad pidevat pildistamist nagu Kalashnikoviga.
Kaamera: Olympus OM-D E-M5
Objektiiv: Olympus M.ZUIKO 9-18/4.0-5.6
Tundlikkus: 500 ISO
Sulgemiskiirus: 1/500 sek
Ava: f/5.6
Expo korrektsioon: -1,0 EV
18 mm filmistandardi fookuskaugus.
Foto 8. On Begovaya.
“Fisheye” ja hoonete peegeldused lähedalasuvatest pargitud autodest võivad sind uimastada. Olympuse kallutatav monitor aitab kaadrit täpselt kadreerida, ilma et fotograaf peaks olema akrobaatiliselt paindlik. Lubage mul ka meelde tuletada, et iga Olympuse objektiiv saab stabiliseeritud ja kasutab TTL-valgustuse mõõtmise võimalusi. Veel üks pluss – fookuse kinnitamine töötab ka iga mehaanilise objektiiviga. Nagu see suurepärase disainiga käsitsi juhitav fiksaator.
Kaamera: Olympus OM-D E-M5
Objektiiv: Samyang Fish-Eye MFT 7.5/3.5
Tundlikkus: 500 ISO
Sulgemiskiirus: 1/500 sek
Ava: f/5.6
Valgustuskompensatsioon: -1,0 EV
18 mm filmistandardi fookuskaugus.
Foto 9. Mine edasi.
Kaamera:
Olympus OM-D E-M5
Objektiiv: Samyang
Fish-Eye MFT 7,5/3,5
Tundlikkus: 1600 ISO
Säriaeg: 1/10 sek
Ava: f/2.8
Fookuskaugus: 15mm filmistandard.
Kas elu ilma peeglita tähendab, et peaksime keskenduma tulevikule ega raiskama aega minevikule? Kuidas see mõjutab meie enesearengut ja suhete loomist teistega? Kas see tähendab ka, et peame olema oma otsuste suhtes kriitilisemad ja usaldama rohkem oma sisemist juhatust? Soovin teada, milliseid praktilisi õppetunde see artikkel meie igapäevaelule annab.
Kas saaksid selgitada, miks on elu ilma peeglita oluline tuleviku jaoks? Tahaksin teada, milliseid õppetunde Rozo jagab ja kuidas need aitavad meil oma elu paremini mõista ja kujundada. Kas saab tuua mõne praktilise näite või kogemuse, mis aitaks seda kontseptsiooni paremini mõista?
Kas suudate ette kujutada elu ilma peeglita tulevikus? Kuidas see inimeste eneseväljendust mõjutaks? Kas peegli puudumine aitaks või takistaks meid enda arengus? Millised on teie mõtted?
Mis on mõned konkreetsed näited selle kohta, kuidas elada ilma peeglita tuleviku jaoks?
Kas elu ilma peeglita tuleviku jaoks võib tähendada, et peame olema valmis võtma vastu kriitikat ja iseendale ausalt otsa vaatama?