Võitluses klientide pärast ei ole tootjad enam piiratud seadme maatriksvõime abil, et edastada õiget signaali – tõeliselt värvilist ja sujuvalt liikuvat pilti esitades. Ülekande loomulikkus on sageli esitatud kui “nagu režissöör kavatses”, s.t. e. justkui annaks vaatajale võimaluse puudutada meistriteost selle puutumatul kujul. Nii oli see 24p funktsiooniga võime kuvada videot 24 kaadrit sekundis ja paljude muude trikkidega, mis kannavad turunduse jälgi. Mäletan, kui Pioneer Kuro seeria plasmateleviisoritel oli mustakorrektsiooni funktsioon – järjekordne filmihuviliste ja järelikult ka turundusspetsialistide kui mitte vastupidi fetiš – ja ma mõtlesin, et mis saab režissööri kavatsusest – teler ei tea, mida “unistuste tehase” sõdur ette võttis, mis siis, kui ta teler parandab musta valesti, sest öö ja must samet on erinevad..
Sul tuli mõelda Damien Hirsti haile? Tuletame meelde, et see kunstiteos, hai formaldehüüdis, müüdi 12 miljoni dollari eest, kuid mõne aja pärast hakkas see halEestima – ilmselt oli tootmisprotsess katki. Kui Hirst otsustas meistriteose restaureerida, tekkis arutelu – kas taastatud hai oleks sama teos või hoopis teistsugune mitte “see, mida režissöör kavatses” ?
Siiski on kõik tootjad suutnud pildikvaliteediga enam-vähem edukalt toime tulla – praktiliselt kõigi juhtivate ettevõtete tippmudelid näitavad videot ilma probleemideta – sõna kuulub funktsionaalsusele.
Äriseaduse primitiivne tõlgendus – “hilja on liiga hilja” – kirjeldab suurepäraselt korporatsioonide kalduvust rahuldada oma kasutajate soove. Kuigi ikka veel vaieldakse selle üle, kas sisu allalaadimine World Wide Webist on seaduslik või mitte Eesti programmeerijad ähvardavad sel sügisel pakkuda tehnoloogiat torrentide blokeerimiseks , on tavakasutajad t.e. mina ja sina jätkavad oma videokogu täiendamist, täites oma kõvakettaid ja NAS-i. Ja see tähendab, et teleritel peavad olema rikkalikud võrguvõimalused, mis ühendavad viimasega – vastasel juhul ostab klient konkurendi teleri või meediamängija.
Nii et. Smart TV, nutitelevisioon, on kasutaja jaoks umbes sama, mis “peegel” Internet oli kasutaja jaoks modemidelt spetsiaalsetele võrkudele ülemineku algusaegadel. Teenusepakkuja pakkus paketi kõige külastatavamatest saitidest ja sealt sai alla laadida ja kasutada teavet nii palju, kui soovis, ning liitumistasu ei muutunud.
Ja kui sa tahtsid midagi eksootilist, näiteks õppida troopilise liblika tiibade struktuuri, siis sa said täisväärtusliku interneti ja maksid liikluse eest. See ei kestnud kaua, muutudes kohalikeks võrkudeks.
Nutitelerite tootjad pakuvad enam-vähem sama asja: kasutajal on juurdepääs piiratud hulgale veebisaitidele, millest kõige levinumad on YouTube, Last.fm, Flikr ja Picasa, sotsiaalvõrgustikud Twitter ja Facebook.
On selge, et Smart TV telerites on nagu kaamera mobiiltelefonis – tore asi, kuid ei asenda kaamerat, meie puhul arvutit.
Muidugi, kui te pildistate jooksvalt ja ei püüa varju, piisab ka telefoni kaamerast.
Samamoodi võib interaktiivseid nutitelevisiooni võimalusi pidada internetiks lihtsatele kasutajatele – saate vaadata ilma, kontrollida liiklusummikuid, vestelda sotsiaalvõrgustikes ja helistada Skype’is, vaadates samal ajal oma vestluspartneri nägu täisekraanil.
Kui kasutada arvutiterminoloogiat, siis Smart TV ei ole midagi muud kui arvuti koos suure monitori ja hea graafikakaardiga. Seega on loomulik, et enamik teenuseid on visuaalselt orienteeritud.
Lisaks eespool nimetatud omadustele lisavad tootjad midagi oma, mis peaks neid konkurentidest eristama – või vähemalt sama hästi eristama.
Lisaks võimalikele tehnilistele raskustele peavad ettevõtted oma projektide täielikuks elluviimiseks tegelema ka autoriõiguse küsimustega, mis, nagu te mõistate, ei ole alati lihtne.
Näiteks LG ja Philips varustasid oma seadmed vastavalt NetCast Entertainment ja Net TV funktsioonidega, mis võimaldavad juurdepääsu filmidele.
Viis aastat tagasi 2006. aastal tõi Apple turule NetCast Entertainment ja Net TV. on avalikustanud oma esimese Apple TV digiboksi, mis võimaldab voogedastuse meediat mängida. Ettevõtte plaanid “maailma vallutada” on täna ellu viidud kõvakettata digiboksi uusima versiooni näol, mida saab ühendada HDMI kaudu teleri või projektoriga ja arvutisse allalaaditud sisu saab vaadata.
Digiboks suhtleb arvutitega Wi-Fi kaudu. Muidugi, peamine formaat on m4v – see on ikka Apple’i toode, kuid firmware abil saab “nõustuda” vaatama rohkem levinud formaate, ja veebis on piisavalt “õuna” faile, nii et Apple’i arvutite fännid, see meediapleier Steve Jobsist on nii kiindunud.
Veel mõned sõnad voogedastusvideo kohta. Ameerika ja Kanada vaatajad maksavad Netflixi eest 7,99 dollarit kuus, mis on umbes sama palju kui kaabeltelevisiooni pakkujate tasu Eestil. Kui Netflix tuleb Eestile, keda te eelistaksite??
Ja kui me mõtleme sellele, et ei saa välistada ka piraatkaubandusteenuste massilist tekkimist internetis, siis muutub telerite võrgukõlblikkus iga päevaga üha olulisemaks.
Milliseid võimalusi pakuvad võrgustikud tänapäeval telerite ja arvutite puhul?