Nikon ja My Planet esitlevad uut peadpööritavat projekti. Kümme tuntud Eesti fotograafi asus otsima Eesti kõige hingematvamaid vaateid. Viktor Ljaguškin on üks parimaid veealuseid fotograafe Eestil. Tema pildid, mis on avaldatud maailma tippväljaannetes, on veealuse fotograafia etaloniks. Just tema silmade kaudu näeme Ordõnskaja koobast, Barentsi ja Valge mere sügavusi ning Sinist järve. ja nüüd on Nikon ekspeditsioon valmis koos oma saadikutega sukelduma Baikali järve sügavustesse.
– Mis on veealuse pildistamise raskus? ?
Üldiselt on veealuse fotograafi elu karm ja ebameeldiv. Ja see on sõna otseses mõttes raske, sest see meenutab kandja tööd. Normaalne inimene võtaks käekoti, paneks sinna Nikoni seebikarbi ja läheks meistriteoseid looma. Ja meil on sadu kilosid. Varustus, mida vedada, koormata, kanda, sellega lennata ja sellega sukelduda. Minu tavaline täiskomplekt kaalub 450 kilogrammi! See on ilmselt kõige ebameeldivam raskus, teised on vähemalt natuke huvitavamad.
Vesi tekitab nii palju probleeme. Esiteks ei saa seal kahjuks hingata. Teiseks, seal ei saa rääkida. Kolmandaks olete raskusteta olekus ja teil on väga raske kontrollida oma keha asendit. Aeg-ajalt tekivad ettenägematud tehnilised probleemid. Näiteks avastasime oma ekspeditsioonil Baikalile, et järv muutub neoonsiniseks ja on kunstliku valguse käes täiesti ebaloomulik. Ja laskmine ilma tuledeta ei tulnud kõne alla. Ja nii tuli välja, et selle tulemusena otsustasin ma pildistada Baikali sfäärilise panoraami.
– Millised on veealuse fotograafia põhireeglid ?
Fotograaf peab välja töötama terve lihtsate ja arusaadavate märkide süsteemi, et meeskond saaks suhelda vee all. Tavaliselt lepime kaldal kokku, et keegi ei pööra ripsmetega üksteise poole ja keegi ei uju kaamera ees peale modelli, kui see peaks olema nii.
Reeglina on laskmine tõsiselt suunatud. Esimese ujumise ajal tehakse proovikaadrid ja märgitakse kohad. Nii et esimene ujumine on omamoodi test, omamoodi luure ja ühtlasi ka proov. Alles pärast seda saame tõsiste kavatsustega sukelduda, oodates professionaalset tulemust.
– Reis Baikalile ei ole teie esimene kogemus pildistamisel täielikus pimeduses?
Jah, muidugi! Ma sain palju kogemusi Uuralis veega kaetud koobaste pildistamisel. Kuue kuu jooksul laskusime peaaegu iga päev 80 meetri sügavusse koobastesse, pildistades täielikus pimeduses. Ja koobastes on nii pime, et kui silmad kinni panna, siis tundub, nagu oleks hommik. Selle eksperimendi tulemus on fotoseeria “Orda Cave of Knowledge”. Kuid mitte vähem tähtis oli ka kogemus, mille ma sellest projektist sain. Kaasa arvatud pildistamisel täielikus pimeduses.
Täielikus pimeduses pildistamise ehk suurim, kuid mitte ainus probleem on sidepidamine. Lõppude lõpuks ei näe osalejad üksteist ja neil on raske suhelda märkide kaudu. Täielikus pimeduses pildistamisel on siiski üks lisaväärtus: te saate seadistada mis tahes valgustuse, mida soovite. Nii et sisuliselt on teil valguse osas täielik kontroll, nagu stuudioski.
– Milliseid seadmeid te praegu kasutate??
Ma pildistan uusima Nikon D4s tippkaameraga. See on parim, mida inimkond on siiani loonud! See võimaldab mul pildistada kõige karmimates tingimustes ja igas valguses.
Kas Viktor Ljaguškiniga Baikali järve sügavustes olles tegid Nikoni objektiiviga huvitavaid fotosid? Milliseid olendeid või maastikke said jäädvustada ning milline oli sinu kõige erilisem kogemus selles avastusretkes?