Nikon ja My Planet esitlevad uut peadpööritavat projekti. Kümme tuntud Eesti fotograafi lähevad otsima Eesti kõige hingematvamaid vaateid. Alexander Zheleznyak – fotograaf, Nikoni suursaadik Eestil, National Geographic Traveleri peatoimetaja. Koos Aleksandriga läheme Põhja-Osseetiasse.
– Aleksander, miks valisite Nikon filmi jaoks Osseetia, kuidas pildistada meie riiki??
– Mul on lapsepõlvemälestused Osseetiast. Kunagi oli ajakiri “Nõukogude Foto”, nägin seal reportaaži Põhja-Osseetiast: mustvalged fotod, kus olid pooleldi hävinud tornid, mäed, kuristikud… Viis aastat tagasi käisin Digorskoe kurus pildistamas, ja seal oli väga huvitav ja ilus… See on tekstuur, mis on siin vähe tuntud.
– Kohustuslik foto tornidest kui osa reisist. Miks see on oluline?
– Iga fotograaf tahab ilmselt pildistada midagi sellist, mida keegi teine pole veel näinud. Aga kui tegemist on loodusega – peaaegu kõik on juba pildistatud. Sellisel juhul, kuidas me saame üllatada vaatajaid? Me saame neid üllatada ainult emotsiooniga, tundega, pilguga… Millised on tornid? Tornid on inimese jäljed looduses, mis on nii vanad, et neist on saanud mägede pikendused ja osa loodusest. Samal ajal kannavad nad endas ajaloo vaimu, mälestusi inimestest, kes kunagi siin elasid. Ja huvitav on see, et inimesed tulevad siia tagasi! Loodan, et leiame tornid, kus inimesed praegu elavad, kohtume peredega, kes on otsustanud oma esivanemate tornid taastada. Mind on alati huvitanud, kuidas inimesed säilitavad oma ajalugu, oma juured. Ja ma arvan, et see on praegu eriti oluline, sest globaliseerumine kustutab koha eripärad, muutes kõik samaks. Ossetia tornid on minu arvates globaliseerumise vastand.
– Rääkige meile rohkem sellest, kuidas esivanemate torne tänapäeval rekonstrueeritakse.
– Meie ekspeditsiooni käigus käisime Kurtati kurus, kus üks perekond restaureeris torni ja kutsus meid vaatama, kuidas elu on korraldatud, kuidas restaureeritud tornid elavad ja eksisteerivad… Osseetias on tõepoolest palju peresid, kes taastavad neid mälestuseks.
– Alexander, sul on suurepärane kogemus reisifotograafina. Millised on maastikufotograafia põhiprintsiibid?
– Maastikufotode puhul on väga oluline, et nad oleksid mitmemõõtmelised, et pilt ei oleks lame, vaid sügav. Mitmemõõtmelisus saavutatakse eelkõige värvi ja valguse abil. Isegi kui reljeefsed tilgad puuduvad, muudavad värvi- ja valguslaigud pildi sügavaks. Selles mõttes on Osseetia maastikufotograafile kingitus. Mäletan näiteks, et pildistasin Kurtati kuru eeskujulikku mitmetasandilist maastikku: esimesel plaanil oli meil jõgi, teisel plaanil tornidega harju, siis veel mitu harju: üks, kaks, kolm ja kõige tipus on Suur Kaukaasia mäeahelik. Selliseid pilte saab teha pikalt, sest valgus muutub, tuul ajab pilved ära, on päikesekiired. Üldiselt võtab maastikufotograafia palju aega. Mõnikord võib hea pildi saamiseks olla vaja püstitada telk ja oodata, et valgus looks ilusa pildi, mitte lihtsalt pildi.
– Kas on mingeid erilisi omadusi, mida maastikufotograaf peaks endas arendama??
– Maastikufotograafia puhul on peamine mitte olla laisk. Sa pead hommikul mäele ronima ja kõrgemale ronima. Selleks, et teha tõeliselt ilusat pilti, tuleb minna väga kõrgele.
– Oma ekspeditsioonil Osseetiasse seadsite endale ülesandeks filmida lugu, rääkida inimestega… See töötas välja?
– Hea reportaaži tegemine on nagu hea borši tegemine. Seal peab olema kõik – maastik, inimesed, makro. Reporter peab suutma pildistada žanrielu, sukelduda oma keskkonda, inimestesse ja mitte kartma minna nende majja. Algaja fotograafidel on tihtipeale selline stupor: kuidas ma saan sisse, kuidas ma hakkan pildistama?? Kui ma õppisin Tallinn Riikliku Ülikooli ajakirjanduse osakonnas fotograafiat, oli meil ülesanne: pildistada inimesi ilma hirmuta. Võtad kaamera ja tulistad otse otsa, ilma küsimata. Üks, üks ja minema. See on selline tervislik ajakirjanduslik chutzpah. Proovige võtta kätte 16-millimeetrine lainurkkaamera, kõndida perekonna koju ja pildistada. See ei ole lihtne. Kui te sisenete teiste inimeste ruumi, peate te teadma, mida võite ja mida ei saa ületada. Ja mis puutub Osseetiasse, siis inimesed on külalislahked, sa võid kõndida õue, öelda vanaisale tere ja panna ta naeratama. Üldiselt on naeratus parim viis vestluse alustamiseks.
– Reisides kasutate Nikoni seadmeid. Miks?
– Nikon saab hakkama rasketes pildistamistingimustes. Nikon võib kukkuda sealt mäelt sinna orgu, siis leiab ta sealt – ja see toimib. Ma arvan, et sellega saab naelu lüüa ja ikka veel pilte teha. Minu jaoks on Nikon nagu mu käe pikendus, see on nii mugava ergonoomikaga.
Vaata programmi “Fotoekspeditsioon Eesti”. Nikon objektiivis” koos Alexander Zheleznjakiga My Planet TV kanalil.
Kas Aleksandr Želežnjak on tegev fotograafina või on ta olnud osaline fotoprojektis Põhja-Osseetia-Alanias? Tahaksin rohkem teada tema tööst ning milliseid fotosid ta seal teinud on.